Maraton nr. 68

Standard

Minu 68. maraton, eelviimane, tähistamaks dr. Holdeni 50. juubelit koos tema 100. maratoniga. Vango puhketalus Pärnumaal. Pisut metsateed, enamuses kruusatee. Paljajalu ei oleks tahtnud joosta ja ei pidanudki. 8 korda läbida 5,25 km pikkust edasi-tagasi ringi. Sai pidevalt näha, kuidas rajal seis.

Alguses lustisin kõvasti, olin koguni 5. kohal esimeses pöördes, joogipunktis kaotasin mõned kohad. Ausalt öelda olid 10 km peal jalad juba kangevõitu, aga tempot alla lasta ei näinud mõtet. Tegin ka nö lõigutrenni, mõned lõigud ikka üsna kiiresti, eriti pärast joogipunkti Marikat püüdes. Esimesed 4 ringi, ehk siis pool maratoni Marikaga koos ja 5 ringi ajal ta veel ootas mind natuke järele, aga ma ikka jäin järjest rohkem maha, aeg-ajalt jäin ka mõnele taganttulijale jalgu, aga ega kuidagi paha ei olnud olla ega midagi, lihtsalt sammud olid aeglased. Tundsin ennast kindlalt. Parempoolne rinnanibu oli tublisti ära hõõrunud, mõtlesin, et küsin plaastrit, aga joogipunktis oli söömine-joomine tähtsam, muu ununes. Hea, et oli Läti maratonisärk seljas, mis verega sama värvi, ei paistnud välja.

Viimasel ringil kaotasin veel kaks kohta, aga seda ka tõelistele maratonihuntidele Meelis Atonenile ja Ulvi Londile. Viimases joogipunktis võtsin veel ka õlle ligi, see sammu nüüd kergemaks küll ei teinud, aga tegi finiši ootamise lihtsamaks.

Esimene pool oli kuuldavasti 1:55, teine pool siis poole tunni jagu aeglasem ehk 2:25. Kokku tulemus 4:20.56, mis vaid mõni minut aeglasem selle aasta teistest jooksudest. 15. koht 28 lõpetaja hulgas on ka ilus number.

Kõik 3 normaalmaratoni sel aastal joostud 10 minuti sisse, mis minu kohta üsna haruldane stabiilsus. Nüüd on siis jäänud veel viimane maraton joosta, aga seda alles septembris Valmieras.

_MG_9504_MG_9598_MG_9735

Pildid Külli Leola, aitüma!

Advertisements

Vändra maraton taas

Standard

Vändrasse tulin kui kõige tõenäolisemale maratonile, kus alistada 4 tunni piir. Nii et lihtsat päeva mul ei olnud plaanis endale anda.

Muidugi võtsin sihikule taas Marika tempos püsida, sest tema jookseb alati nelja tunni kanti ja tihti ka alla selle. Võtsingi siis kohe Marikale sappa. Rääkisin ka teistele grupisviibijatele, et minu peamine tarkus, mille olen maratonikogemustega õppinud, on see, et Marika eest ei tasu ära joosta, see lõpeb alati halvasti. Ja muide, minu viimane alla 4 tunni maraton pärineb nimelt üsna täpselt 3 aasta tagant ja Vändra maratonilt, kus ma praktiliselt kogu distantsi Marikaga koos jooksin ja lausa käsikäes lõpetasime.

Mingid 15 km pidasin oma plaanist kinni, aga siis läks Marika metsa. Ma lasin vaikse sammuga edasi, ei hakanud käeulatuses olevaid mehi püüdma ja Marika saigi mu uuesti kätte. Kui aga Marika teist korda metsa läks, otsustasin, et pean riskima, eriti kui Marika rääkis, et täna vast jõuab 4:15 kanti. Kui läheb üle 4 tunni, ei ole enam vahet, kas 4 või 5 tundi.

Tagasipöördes küll vaatasin, et ega Marika veel kaugele jäänud ei olegi, aga piisavalt, et mitte järele oodata. Sain tagantpoolt hoopis Järvakandi mehe endale paariliseks. Ajasime tempo üsna kõrgeks, mina küll rohkem vedasin, läksin vist natuke liiga hoogu, 10 km enne lõppu läks üsna järsku raskeks. 8 km enne lõppu mõtlesin, et võtan esialgu rahulikult, aga kui 6 km jääb lõpuni, proovin teha spurdi ja Järvakandi mehe uuesti kinni püüda, eks siis näis, mis edasi saab. Aga kui 6 km oli käes, oli Järvakandi mees kuidagi väga kadunud eest, kuigi Järvakandi Wellode oranž särk on üsna silmatorkav. 4 km enne lõppu, natuke pärast seda, kui olin 3 tundi varem startinud 86-aastase Benno Viirandi kinni püüdnud, läksin natukeseks ka ise kõnni peale, aga võtsin ennast kokku ja tegin siiski jooksusammu lõpuni. See, et viimastel kilomeetritel veel paar meest mööda lasksin, andis huvitava tulemuse. Nimelt kui olime stardis Marikaga arutanud, et miks Joel andis talle numbri 44 ja mulle 41, kui mina ju vana neljade fänn, siis see-eest sain tulemusega 4:09.59,3 täpselt 44. koha. Jah, kuigi 4 tunnist jäi 10 minutit puudu, oli siiski minu viimase 3 aasta parim tulemus ja läbi aegade 15. tulemus 67-st joostud maratonist. Huvitav on veel märkida, et võrreldes Averian maratoniga vahetasime Marikaga üsna täpselt tulemused ära. Temal 4:10.17 ja 4:14.18, minul 4:14.35 ja 4:09.59. Nii et kahe maratoni peale olin Marikast 1 sekundi kiirem. Temal jäi küll nende kahe maratoni vahele ka üks teisest mastist tulemus – 3:50.

Nüüd tuleb vist ikka veel trenni teha, et kahel järelejäänud maratonil see 4 tunni piir kätte saada.

Sain veel suurepärase 40-minutilise Peterburi massaaži pärast jooksu ja järgmisel päeval ei olnud lihastel väga vigagi. Kõige valusamateks kohtadeks osutusid seljakotti selga pannes hoopis õlad, mis olid päikese käes natuke ära põlenud. Aga muidu oli minimaalselt lühikese dressiga jooksmine igati tipp-topp valik.

Muidugi lisan ka järjekordse minule pühendatud luuletuse Vändra jooksurajalt

Wendre rühma joogilaul nr. 4

Vändra maratoni 12.-ndal km-l 5. mai 2018

Sellel aastal juubel jälle –

Vändra jooksul 45!

Ilm on soe ja tee on hea,

jooksja sellest suurt ei pea!

Contragi on ikka rajal

füüsis on tal nagu vaja,

nooruslik ta välja näeb,

habe tal kui eilne päev.

Särk tal seljas MADE IN LÄTI –

kas ta tõesti Eesti jättis?

Aga õnneks on ta siin,

küsib: “Kus on Eesti viin?”

Luuletasid Jaan, Gerlin, Kaimo, Liivi

vandrabennoPildiks lisan seekord Vändra maratonide legendaarse mehe Benno Viirandi. Pilt marathon100.com leheküljelt.

66. maraton tehtud

Standard

Pidin ometigi enne maratonijooksudele joone alla tõmbamist veel korra ka Soomes Averian maratoni jooksma. Üks tore pisike külamaraton, mägesid rohkem kui Urvastes ja pealegi hea võimalus oma õde külastada, kes elab samas vallas.

Enda vormis polnud päris kindel, sest väga pingeline kuu oli seljataga ja võib-olla ka hullust trepimaratonist polnud päriselt taastunud. Nii et tundsin ennast päris haigena vahepeal, hingamine polnud päris vaba. Aga kuna joostes tundsin ennast hoopis paremini, uskusin, et joosta võib ikka. Ka maratoni. Ja mitte lihtsalt joosta. Mingil hetkel hakkasin ju trenni tegema mõttega, et enne maratonirajalt kõrvaleastumist võiks veel korra alla 4 tunni vormi jõuda. Viimasest alla 4 tunni tulemusest on peaaegu 3 aastat mööda ja vahepeal olid ajad pigem üle 5 tunni, isegi 6 tunni ligidale. Viimased 8 kuud olid aga jälle vormikõverat tublisti kergitanud.

Niisiis, kuna ka Marika oli stardis, otsustasin, et kui vähegi kannatab, proovin tema tempos joosta – vähemalt 10 km. Et õpetada jalgadele, kuidas tuleb kolme nädala pärast Vändras liikuda. Ehk selleks ajaks olen puhanum juba. Et Marika sinna kuhugi 4 tunni kanti ka jookseb, selles ei olnud põhjust kahelda, ta on ikka üsna stabiilne. Eelmisest aastast on tema käes ka Averian maratoni Eesti rekord, mis on täiesti ametlikult ajaloos kirjas. Kuskil 3:55 kanti. No eks ta selle võttis siis minu käest üle.

Start. Tuli välja, et kannatab Marikaga koos joosta küll. Marika andis pidevalt meie tempost ka teada, see oli üsna korralik. Vahepeal isegi üle 12 km/h ehk 5 minutit kilomeeter. Muide – ilm läks isegi nii kuumaks, et pidi hakkama endale vett pähe valama. Aga hingeldama nii väga ei võtnudki, tõusude peal, seda küll, neid oli päris korralikult. Aga oli veel taga väledalt tulijaid ja 15 km peal püüdis teine paarisrakend meid kinni, alguses me liikusime küll eest ära, aga poole maa peal olime jälle koos. Poolmaratoni olime läbinud 1:55 ja tundus, et torust tuleb küll veel. Eks alguses tuli ka, mehed küll libisesid vahepeal meil eest minema, ma võtsin vahepeal vedamise rohkem enda kätte, ühe tõusu lõpus ütles Marika, et kõnnib natuke, mina jooksin rahulikult edasi, Marika hakkas samas üsna kohe uuesti jooksma ja rühkis nii kiiresti mööda, et ma jäin natuke maha. Ja nüüd hakkaski vist esimest korda raske. Püüdsin Marika uuesti kinni, aga varsti ta ikkagi läks. Vahepeal läks üks poiss meist veel mööda. Mul püsis veel pikka aega Marikaga mingi silmside, eriti pikkadel tõusudel oli teda näha, kuigi neid lõpuosas oli ikkagi vähem kui esimeses pooles. Siis hakkasid lisaks krambid kummitama, aga pärast seda neid eriti enam ei olnud, kui olin kompressioon-säärised sääremarjade ümbert alla lasknud.

Korra vahepeal vaatasin ka tagasi, aga kedagi ei olnud näha. Nii olid viimased kilomeetrid päris mõnusad ja pingevabad. Marika andmetel olin temast maha jäänud 8 km enne lõppu, vahe jäi tema kasuks 3 minutit. Mis on pisiasi, kui arvestada, et minu tulemus, mis oli vist 4:14.35, on viimaste aastate parim, viimati olin sellest kiirem 26. oktoober 2015 ehk kaks ja pool aastat tagasi.

Ja 66 lõpetatud maratonist 18. tulemus. Isiklikku hooaja tippmarki parandasin enam kui 3 tunniga. Mida ometigi tahaks 3 nädala pärast Vändras veel parandada, sest seal on hulga siledam maa kui Vihtis ja Playtechi kontoris.

3 maratoni veel, enne kui lähen vastu oma järgmisele proovikivile – loobuda maratonide jooksmisest.

30716072_10215598906075824_1029954855755579392_n30716343_1751864691523390_6674070580288815104_n

Hullumeelsed 100 ringi Eesti 100. sünnipäeva puhul.

Standard

Planeerisin Vabariigi aastapäeva umbes nii, et jookseks maratoni, nii 5 tundi ehk, siis läheks veel ujuks natuke Anne kanalis (kus toimus taliujujate ettevõtmine Pingviinide paraad) ja siis läheks sõbrale külla.

Ees ootas 100 ringi Playtechi kontoris, trepimaraton, ühe ringi pikkus oli 421,95 meetrit. 35 jooksuhullu läksid teele. Alguses jooksin nii nagu ikka jooksen. Lõik, kus pidi päris mitu korrust korraga üles minema, seal alguses kõndisin pika sammuga, kaks astet korraga võttes, aga mingil hetkel hakkasin sealt üles jooksma, võimalikult madala, tippiva sammuga, sest tundus, et nii saan paremas rütmis jätkata ja ka jalgu ei kuluta liialt.

Rada oli niimoodi üles ehitatud: esimene tasane lõik, siis eelpoolmainitud pikk tõus, siis jupphaaval treppidest alla, nii et ühe ja teise korruse peal sai vahepeal ka siledat maad joosta, siis laskumine alla parklasse, kus oli mõnus jahedus ja sai ka pikemalt tasast maad joosta, sest see ala oli lintidega mitmeks sirgeks jaotatud. Siis trepist üles, ümber nurga ja oli ringi lõpp ja toidupunkt.

Suurelt tabloolt sai vaadata jooksu seisu, mitu ringi kellelgi minna on veel. Otsustasin, et esimesed 4 tundi tablood ei vaata, lootes muidugi, et selleks ajaks on mõnusalt suur number juba. Tegelikult läks nii, et kuulsin ühel hetkel Kaarli käes, et temal saab kohe 50 ringi täis ja mina olen temast ringiga maas. 50 ringi! Pool maad. Ja juba varsti 4 tundi täis.

Pikal tõusul läks järjest raskemaks. Tore, et seal oli ka üks aken lahti tehtud ja mõnes kohas veel. Olin ka korraldajatele eelnevalt kirjutanud sellest, kui vähe õhku mul Tondiraba sisemaratoni ajal hingamiseks oli.

See oli ka vist kuskil poolel maal, kui pikal tõusul komistasin ja jalga lõi kramp, õigem oleks öelda kintsu. Eks siis võtsin laua pealt rohkem soola ja muid soolaseid asju ja sain pikapeale üle. Tegin siis ka pikal tõusul uue taktika, et vahetan pärast iga trepirida sammu, ühe rea pika kaheastmelise sammuga (samal ajal ennast käsipuu abil edasi tirides) ja teise üheastmelise lühikese sammuga (ette kummardudes ja käed selja peal). Vaheldus aitas ka paremini krampe vältida. Tore oli, et lahtine aken oli just enne viimast treppi, siis oli nagu topeltkosutus, et said hingata ja teadsid ka, et trepil on kohe lõpp.

Ometigi jõudis kätte hetk, kui järjest rohkem, alguses vahetult peale tõusu, siis ka teistes kohtades, tahtsin kõndida, tegelikult lausa istuda või lamada, otsustasingi kempsus istuda, kuigi sealt midagi eriti ei tulnud. See oli ilmselt 75. ring, kus mul aega kulus kõige rohkem – 7.40, kui parim ring oli 3.18 ja väga palju ringe üle 5 minuti ei läinud.

Kuskil 20 ringi enne lõppu tegin Krista soovituse peale veel ühe korraliku soolakuuri ja loputasin selle ohtra veega alla ja igatahes 13 ringi enne lõppu, võib-olla isegi mõni ring varem sain ka sellise hingamise kätte nagu on korralikuks jooksmiseks vaja. Eks tuju tõstis seegi, et eriti palju enam järjekordse ringiga möödujaid ei olnud, vist isegi üldse mitte, sest need, kes pidevalt mööda jooksid, võitja vast oma 30 korda, olid selleks hetkeks lõpetanud. Tüdruk, kes lõpuosas jälgis võistlust just selle koha peal, kus pikk trepitõus oli lõppenud, vaatas nüüd mind, kes ma olin ikka vahepeal väga kannataja näoga mööda komberdanud, varjamatu imestusega, kui ma lausa lendasin.

Paar ringi enne lõppu püüdsin teab juba mitmendat korda Kaarli kinni, aga ta oli ikka minust ringi ees ja juba oli selge, et seda ringi ma tagasi enam teha ei jõua. Kui lõpuaegu vaadata, on küll ilmne, et ma olin temast ikkagi peaaegu kaks ringi taga. See-eest jooksin lõpus mitu ringi koos tüdrukuga, kes oli minust ühe ringi ees, aga tema läks ka enda viimase ringi lõpus minust kümnekonna sekundiga ette.

Kui ka ringiaegu vaadata, siis näen, et viimase 13 ringi ajad (need, kus ei olnud toidupeatust) olid pigem 4.20 kui 4.30 ja 100. ring koguni 4.05, mis oli viimase 60 ringi parim aeg. Täpselt 40. ringil olin viimati veel kiirem olnud.

Enda ringiaegu on tore vaadata selles mõttes, et mingit pikka mõõna ei olegi kuskil märgata, seega ei saa öelda, et väga hullu ärakukkumist oleks olnud, ringiajad läksid vaikselt ja sujuvalt kehvemaks ja siis lõpus jälle paremaks, seda ka muide tasapisi, sest ega ma lõpuringidel ka järsult kiirem ei olnud, lihtsalt kergem oli joosta, hea tunne oli.

Tulemus siis 7:23.54, mis on konkurentsitult mu kõige kauem kestnud maraton, aga ka võitja aeg 4:52 peaks pretendeerima Eesti kõige aeglasemale maratonivõidule. Ringitempo siis 4.26, mis tähendab, et kilomeetriaeg 10.30. Alla 6 km tunnis.  Kuivõrd maraton hakkas kell 9 ja minu jaoks sai otsa 16.23, võib öelda, et tegu oli korraliku kontori tööpäevaga.

Ujumata sellel päeval mõistagi jäi, aga pärast Anne kanalist mööda minnes ei olnud tunnet ka, et tahaks sellele kontorimaratonile veel jääaugusupluse lisada. Lisaks valusatele lihastele oli organismist läbikäinud tohutu sool pannud jalad kipitama.

Õhtul korteris magama minnes kuulsin, et koridoris jookseb keegi trepist üles. Lollakas – mõtlesin!

Järgmisel päeval tundus, et jalad ei ole valusamad, kui pärast tavalist maratoni, aga ülejärgmisel päeval juba mõtlen, et vist ikka terake karmim on. Aga imelik ka, kui ei oleks, seda trepist allatulekut ja muidu kõva pinnast oli ju üsna palju. Aga see on väärt kogemus, soovitan siiski jooksuhuvilistel proovida, jätan kellelegi järgmiseks aastaks koha vabaks. Selgituseks – osavõtjate limiit oli 35 jooksjat, mis ka täitus. Osavõtumaks läks kõik heategevuseks – SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile.

Galerii Tartu Postimehes

kontorimaraton

64. maraton – Esimest korda Võru-Kubijal.

Standard

Esimest korda jooksin maratoni jõulupühade ajal. Nimi siis muidugi ka jõulumaraton. Aga nagu Merike ütles, on (korraldajal) Ivaril kõik kirikumaksud maksmata ja maratonieelsel päeval oli ilm täitsa talve nägu, aga õhtul hakkas lumi täiega sulama, nii et rajal oli jääd ja pori. Alguses rohkem jääd, pärast ka rohkem jääd, aga pori tekkis vaikselt aina rohkem. Sest tibutas pidevalt, nii et ma mingil ringil võtsin prillid eest ära, sest need läksid uduseks – ja enne finišit ma neid ette ei pannudki.

Alustasin päris uljalt ja ei raatsinud enam ka hoogu maha võtta. Nii et olin üsna vägevas seltskonnas esimese ringi lõpus, aga joosta oli ju 10 ringi, igaüks 4,2 km. Kuskil kilomeeter enne ringi lõppu oli korralik kiilakas, nii et seal võis natuke uisutada, aga hoo säilitamiseks pidi tee kõrvalt variante otsima.

3 ringi püsisin veel Siiriga koos, aga 4. ringi alguses kadus ta eest päris ära ja mul oligi ringiajas kohe paariminutiline langus. Siis hakkasin ka eksperimenteerima rajavalikul, läksin sellest jäisest laskumisest päris keset teed alla, jäin küll püsti, aga oli tunne, et seekord oli mul lihtsalt õnne ja sealt keskelt enam ei söandanud minna. Siiski kasutasin ka edaspidi jää peal seda uisutamiselaadset sammu .

6. ringil läks lõpuks liider ehk Tõnuke minust esimest korda mööda, matemaatika ütles, et teist ringi ei tohiks enam sisse saada, seadsin selle väikestviisi eesmärgiks, aga läks ikkagi teisiti, sest minu tempo langes iga ringiga minut või paar ja tegelikult oli algusest lõpuni nii, et iga uus ring oli eelmisest minut või kaks aeglasem. Vaid 6. ring oli 5. ainult 9 sekundit aeglasem. Kuigi jooksin langevas tempos, ei olnud endal sellist tunnet, et mingit suurt ärakukkumist oleks olnud. Alles eelviimasel ringil hakkasin tundma, et nüüd on raske, aga samas mõtlesin, et siit jõuan ikka kena sammuga lõpuni minna. 1,5 – 2 km enne ringi lõppu sain ikkagi ringi sisse ka Siirilt, kellega olin 3 ringi koos jooksnud. Ja eelmisel 8. ringil, km enne Tõnukese finišit sai ta ometi mind veel ühe korra kätte. Ise kiitis, et siin ei võistle mitte mehed, vaid jooksujalanõud. Nii et võiks öelda, et oma masinaklassis ma kelleltki kahte ringi sisse ei saanud, aga ringi sain siiski paljudelt. Kokku oli 15 võistlejat, ma olin 13. kohal ajaga 4:58.17. Tulemust on raske hinnata, aga tunne oli siiski hea, hoolimata hullust algusest päris kõndimise peale üle ei läinud. Numbrid näitavad küll, et – esimesed kaks ringi olin 4 tunni graafikus, keskmiste ringide tempo oli üsna täpselt 5 tunni oma, 2 viimast ringi viiega korrutada teeks maratoni ajaks 5:52 ja viimane ring lausa üle 6 tunni. Aga selles küsimuses loetakse tibusid ikkagi kevadel, kui kõik läheb hästi, võiksin ikkagi olla võimeline ka terve maratoni alla 4 tunni jooksma.

Ringiajad:

23:34.3

24:31.5

26:27.4

28:30.0

29:55.5

30:04.9

31:46.4

32:55.9

33:54.4

36:36.8

Kubija maratoni lisandväärtus on spaa ehk vesimõnula pärast jooksu, mis on jooksu hinna sees ja jooksjatele eelisjärjekorras. Aga võistlusele pääseb vaid 20 esimest registreerijat.

Külli Leola taas fantastilised pildid:

p115182_2691137359_3

Start läks, aga osal rahval on veel toimetamist.

p115182_2691137361_3p115182_2691137594_3p115182_2691137660_3

Meelis sai joosta maratoni oma  sünnipäeval. p115182_2691137905_3

Võitja Tõnuke saadab mind kahele viimasele ringile.

p115182_2691137995_3p115182_2691140331_3p115182_2691140537_3p115182_2691140567_3

 

Vändras seekord ilma maratonideta, aga isikliku rekordiga

Standard

Eelmise aasta detsembris jooksin Vändras 3 maratoni kolmel järjestikusel päeval, siis ka lubasin, et enam seda hullust ei tee. Vähemalt sel aastal suutsin lubadust pidada nii, et ei saanud isegi kolme päevaga ühte maratoni kokku.

Aga esmane eesmärk oli teha korralik poolmaratonitulemus, mida läksingi esimesel päeval püüdma. Nimelt oli mul edetabelis poolmaratonis vaid üks tulemus – 2:17 ühest oma kehvemast jooksuaastast. Kunagi mõõdeti neid tulemusi ka Tartu jooksumaratonil, mis kokku 22-23 km pikk, aga need tulemused on edetabelist kadunud. Seal jõudsin ehk 1:42 kanti, parim täismaratoni esimene pool on olnud vist 1:45.

No jooksin, liiga tagasi ei hoidnud, jooksin koguni kõigil kolmel päeval maratoni jooksval Ergol eest ära, ükskõik, naljakas oli Ergol eest ära joosta, joogipunktis ta küll möödus ja ette jäi, aga mitte väga kaugele, nägin teda edasi-tagasi lõikudel, poolmaratoni peal ehk minu finišis oli ta umbes 4 minutit eespool.

Mõtlesin, et hakkan alles viimasel 3-4 kilomeetril vajutama, aga tegelikult hakkasin juba poolel maal küllaltki võidu jooksma, nii et lõpuks osutus hoopis esimene ring kõige kiiremaks. Ringiajad 35.31, 38.17 ja viimane 36.27 ja uus isiklik rekord 1:50.16, mis andis 11. koha 23 hulgas. „Naistest kolmas”. Seega jooksin stardinumbri 12 ühe kohaga üle. Muide, kui oleksin valinud 14 km jooksu, olnuksin kindel 2. koht. Kilomeetri aeg 5.13, ehk näiteks maratoni olen sellest kiiremini jooksnud vaid kaks korda elus.

Jooksin lühikeste pükstega, aga tasus vist ära, alles viimasel ringil tundusid lihased natuke kanged, aga see võis ka korralikust tempost olla.

Teisel päeval tegin kergema ja lühema jooksu Dailaga koos, ega me väga aeglased olnudki, 7 km lõpuprotokollis täpselt esimese poole lõpus. Kusjuures lõpetasime päris kõrvuti, aga 0,3 sekundit olin taga (44.11,7 ja 44.12,0). Ja üks naine mahtus veel meie vahele. Kohad 39. ja 41. Lõpetajaid 82

Kolmandal päeval enam rajale seekord ei läinudki, sest töökohustused Tallinnas ootasid. Jalad olid siiski maratoni vääriliselt valusad, sest esimese päeva jooks oli korralik pingutus neile.

Saaremaa 3 päeva jooks. Maraton kolme päevaga.

Standard

Esimene päev 10 km. Alustasin keskmiselt, mõeldes sellele, et pean ikkagi maratoni kolme päevaga kokku saama. Aga aeglane polnud tempo kindlasti mitte. Natuke tuli hirm, kui nägin, kui vähe minust eespool Marika on, aga otsustasin, et küllap see ka paraneva vormi märk, sest joosta oli hea. Ja kerge. Hingeldamine oli, aga väga õrnalt. Vahepeal sain Marika isegi kätte. Viimased paar kilomeetrit lasin mõnusalt, ei hoolinud ka sellest, et Marika natuke ette läks, lõpuks 15 sekundit. Aga tulemus 48.49 ja 319. koht 613 jooksja hulgas oli … 18 minutit kiirem kui eelmisel aastal. 2013. aastaga võrreldes samas isegi ligi 3 minutit aeglasem.

Teine päev. Sõitsime bussiga Sõrve, kus jooksime 16,195 km. 4 km peal tegin kiiremaid liigutusi ja see tundus sobivat. Kuskil 6 km peal joogipunktis olin Marika peaaegu kinni püüdnud, aga kiirema boksipeatusega sai ta uuesti ette. Aga aeg-ajalt ühe ja teise taha haakides sain Marika kätte ja jooksime koos, ja siis läksin ettegi, aga minu kogemus ütleb, et Marika eest ära jooksmisest ei tule kunagi midagi head, siis ma ei pingutanud spetsiaalselt, et tekkinud umbes kümnese pundiga koos minna, vaid jälgisin, et Marika liiga kaugele maha ei jääks. Aga teises joogipunktis jäin hoopis ise temast maha ja vahe suurenes, püüdsin ka mitte kiirendusi teha, samas haakisin mõnele endast möödujale natuke sappa, kui see just liiga kiire ei tundunud. Kuni ühe grupi sappa ikkagi haakisin, õigemini jäime selles grupis kohe kahekesi, hoog läks päris korralikuks, nii et finišis olin päris Marika selja taga, 2 sekundit. Pärast bussis istumist jälle kõndima hakates olid lihased juba natuke valusad, kui võrrelda eelmise päevaga. Muidugi mitte nii nagu oleks maratoni läbi jooksnud. Marika kommenteeris, et olen Urvastes dopingut pannud vist. Eks mul viimase paari aastaga võrreldes tõesti päris korralik minek. Liigun umbes sama kiirusega, millega 2015. aasta kevadel, kui olin oma 20 maratoni aastaga poole peale jõudmas.

245. koht 601 lõpetaja hulgas ajaga 1:20.35 ja eelmisest aastast 22 minutit kiirem, aga 2013. aastaga jälle paar minutit kaotust.

Kahe päeva järel 259. koht 589 hulgas.

Kolmanda päeva stardis palju rahvast nagu ikka, mõtlesin, et küll ma Marikat näen ja talle sappa võtan. Oli juba enne esimest päeva mu idee olnud, et püüan kolmandal päeval Marika kannul püsida nii kaua kui võimalik – nagu muide tegin ka eelmisel aastal, siis jõudsin kuskil 6 km. Aga Marika kadus mul stardimöllus silmist, ma ei tea, miks ma siis mõtlesin, et ta võiks tagapool olla, alguses väga ei kihutanud, aga kuigi eespool Marikat ei näinud, hakkas järjest rohkem tunduma, et ega ta ikka tagapool enam olla ei saa. Ja joogipunktis sain Annika käest sellele lõplikult kinnituse. Samas punktis, kus eelmisel aastal Marikast maha jäin.

Edasi-tagasi lõigul 6-7 km enne lõppu nägin, et Marika ei ole just hirmsasti ees, aga no tema vastu ükskõik millist vahet tagasi joosta on alati keeruline. Aga tempot lisasin, mis siin ikka tagasi hoida, järgmine jooks ju alles kuu aja pärast. Jalgades jõudu veel oli, lisasin ikkagi kiirust veel mõistuse piires, aga püüdsin eesjooksjaid küll. Kuskil 4 km enne lõppu oli veel üks joogipunkt, ilmselt seal mõne koha kaotasin, siis hakkasid mõned ka raja peal möödum, aga ikkagi püüdsin ka ise veel ühe ja teise kinni. Viimasel kilomeetril oli kange tahtmine lihtsalt lõpuni tiksuda, läks ka suurem grupp korraks mööda ja natuke ettegi, aga siis ma vajutasin päris mitmest mööda, viimasel 300 meetri lõpusirgel kadus jälle korraks pingutamisisu ära, aga lõpus siiski proovisin veel ja vähemalt ühest mehest spurtisin enne lõpujoont mööda. Jah, nagu lõpuprotokollis näha, on ka kolme päeva kokkuvõttes sekundite mängu, kusjuures mõne enda lähikonkurendiga olin lõpusirgel koos. Huvitav võrdlus Kristeliga, kes minust esimesel päeval 1.17 ees ja teisel päeval 1.24 taga ja viimasel päeval võitis mind 2,6 sekundiga, aga ikka jäin 4 sekundit ette. Samas jäi 10 sekundit puudu, et kaitsta oma kohta, millel olin kahe päeva kokkuvõttes. Langesin kolm kohta tahapoole.

Eks ma vist üle pika aja jooksin tõsiselt võidu – või kui täpsem olla, siis eelmisel nädalal Munamäe-Võru jooksul ka. Igatahes jooksukiirus ja kvaliteet on hoopis midagi muud, kui viimase kahe aasta maratonidel. Sisuliselt olin enne viimast päeva N50 klassis esikohakonkurentsis, mis on ilma igasuguse irooniata minu kohta tiptopp näitaja. Tõsi, esimest kohta ei püüdnud ja ka 2. koha lasin mööda, ehk olid siiski eelmise päeva viimased 2 km natuke liiga raiskavad. Vaevalt, et süüdi sai olla eelmise õhtu pidu ja tantsimine, sest seda oli vast ikka vähem, kui mõnel eelneval aastal ja see on ikkagi pigem kasulik võimlemine kui lisapingutus.

Kolmanda päeva 274. koht 589 hulgas 01:21.01 Eelmisest päevast ikkagi 26 sekundit aeglasem, tuleb ka arvestada, et kolmas päev oli 195 meetrit lühem maa, mille peale kulunuks keskmist tempot arvestades minut. Marika jäi viimasel päeval poolteist minutit ettepoole, lisaks sai ta oma vanuseklassi võidu. Kui oleksin alguses saanud tema sappa võtta – võib-olla oleksin endale liiga teinud, aga võib-olla ka väga hullusti ei oleks. No kõik oli niigi väga kena. Tore ka see, et hoolimata suuremast pingutamisest esmaspäeval enam jalad väga suurt häda ei teinud.

Kolme päeva lõpptulemus 262. koht 589 hulgas. Ehk siis – kui teine päev oli täpselt 5.00 min / km, siis esimesel päeval olin minuti sellest graafikust ees ja kolmandal päeval andsin täpselt selle minuti jagu tagasi. Õigemini võitsin esimesel päeval 1.11 ja viimasel kaotasin 1.01 ja teise päeva kilomeeter on isegi 4.59. Keskmine kilomeeter kolme päeva peale tuleb ka 4.59,3.

Ja eesmärk, mille seadisin endale küll alles enne viimast päeva – joosta kiiremini oma maratonirekordist, see sai kindlalt täidetud.

37807874642_b25dbbc6f9_z