Võrumaa pikamaajooksusari 11/12 + Valmiera maraton

Standardne

Kaks päeva järjest jooksmises ei ole minu jaoks midagi eripärast. Olen ju kolm päeva järjest maratoni jooksnud. Seega eesmärgid joosta järjest 10 aastat Valmiera maratoni ja sel aastal läbida kõik 12 Võrumaa pikamaajooksusarja etappi ei hakanud üksteist segama. Kui ei oleks sobival ajal olemas Võru-Valga bussi, oleks ehk natuke keeruline olnud, aga siiski mitte lootusetu.

Niisiis Kütioru jooks, mille olin ka kolme aasta eest läbinud, ja ka siis päev enne Valmiera maratoni. Tookord tegin väga rahulikult kuni viimase tõusuni, aga seekord tundus, et kuigi oleks vaja rahulikult jooksmist harjutada, ei ole ka ilus lasta Üllel oodata, millal ta mind saab Võrru viia, lisaks oli näha, et jooksjaid on pigem vähe ja kokkuvõttes oleks võimalik häid punkte saada.

Aga seda võib küll julgelt öelda, et seekord ma ei kihutanud pea seljas minema, vaid suutsin üsna rivi lõppu hoida. Oli tunne küll, et tahaks veel aeglasemalt joosta, aga tervet gruppi ei raatsinud ka minema lasta. Nii ma tasapisi kiirust kogusin ja ettepoole rühkisin. Seekord püüdsin Kaire kinni, viimasel ajal on tema ikka mind püüdnud ja kaugele selja taha jätnud. Esimese suurema tõusu võtsimegi kõrvuti, aga kuskil see vahe ikka sisse tekkis. Silmside siiski säilis ja hea orientiir oli ees, enne ränka lõputõusu olin tal peaaegu kannul. Aga olen nii palju Kairega tõusul koos olnud, et teadsin, et ei ole lootustki teda kinni püüda ja vahe rebeneski peaaegu minuti peale. Ja mõni suutis minust veel mööda minna. Mulle tegelikult meeldis varasem otse üles minek rohkem, kui see, kus tiirutamisega tehti ülesminek lihtsamaks. Mitte et see oleks mulle mingit võitu andnud, aga emotsionaalselt oli järsem tõus vahvam

Enne lõputõusu oli ka lõpulaskumine, kus ei olnud soovitatav keset rada alla joosta, vaid kõrvalt niitmata heinalt kindlamat pinda otsida. Sest rada läks esimeste jooksjate jalge all poriseks. Mingil hetkel läks siiski hoog nii suureks, et ei osanudki midagi teha, pidurdasin üksikute võsude ja tuttidega, lõppkokkuvõttes sain alla kiiremini kui olin lootnud.

Tulemus 55 ja poole minuti peale, raske on eelmise korraga võrrelda, 3 minutit kiirem, aga ka 1 km pikem olevat rada, aga kindlalt võib öelda, et ka jalad kangemad kui tookord, kui ma Valmieras eneselegi ootamatult alla 4 tunni jooksin.

Seekord pidin ka Eliise eest võimlemise läbi viima ja tuli välja, et pidingi päriselt. Tegin ära. Aga pärast oma jooksu oli vaja ka lastega võimelda. Ütlesin, et mul eri ole aega oodata ja hakkasime otsima, et äkki saab teine maskott Tõnuke laste võimlemise läbi viia. Aga Tõnuke oli saunas ja siis tegin lihtsalt natuke varem laste võimlemise ära. Püüdsime päikest ja oma varbaid ja igati lõbus oli. Kui hakkasin autot otsima ja auto oli sauna juures, tuli mulle järsku pähe, et ma pidin ju Tõnukesele ütlema, et ta võimlemise lastele teeks. Ja siis tuli ka õnneks pähe, et ma olin selle vahepeal juba ära teinud.

Valmierra jõudsin sujuvalt, ja järgmisel hommikul olin stardis ja lõppkokkuvõttes oli eestlasi maratonirajal 4 ja poolmaratonis veel üks. Meelis Koskaru ja Ergo olid eelmisel päeval Saaremaal maratoni jooksnud ja tulid siis hullu panema, olles vaid ühe tunni maganud. Alustasimegi koos sõbralikult juttu ajades, aga mis seal salata, 4 tunni tempomeistritega oli kontakt olemas. Meelis läkski nendega kaasa ja lõpetaski tublisti alla 4 tunni. Täitsa hull mees! Väsimatu!

Kui veel kolmekesi koos olime, küsisid lätlased, et mida seal raja kõrval Tallinnas karjutakse, mis kõlab nagu blabla. Alles pärast maratoni taipasin, et see peaks olema läheb-läheb!

Meie läbisime Ergoga koos oma 8 km, see on minu jaoks ikka üsna haruldane, meie tempovahe tavatingimustes on määratult suur. Olime eelmise aasta Vändra maratonisarjas kaks ainukest meest, kes kõik 5 maratoni läbi jooksid, aga ajavahe oli Ergo kasuks mingi 10 tundi.

Joogipunktis läks Ergo natuke ette ja ma ei hakanud teda taga ajama. Olime vast kuskil 6 min/km jooksnud, sest ka esimese ringi lõpus oli mu aeg veel nii, et läks 4:17 graafikus. Aga eks ma tundsin ka, kui Ergo läks, et uus tempo on minu jaoks sobivam. Pigem tegin tantsusamme seal, kus muusikat lasti ja rahvas ergutamas ja siis lasin jälle mõnusalt sujuvalt edasi.

Teise ringi lõpus olin umbes 4:34 graafikus.

Kolmanda ringi ajal nägin Ergot, kes kõndis edasi-tagasi otsal mulle vastu ja ütles, et ma püüan ta varsti kinni. Võib-olla ma hakkasingi selle peale kiiremini liigutama, igatahes ootamatult raske hakkas vahepeal. Siis sõin-jõin rohkem, tundub, et ma suures enda lõdvalt võtmise tundes suhtusin seni lõdvalt ka laual olevasse toidukraami. Pealegi oli valmispandud topsides üsna vähe jooki, mis oli ehk pisut petlik. Ja ilm oli lausa palavavõitu, ilus päikseline samas

3. ringil ehk siis umbes 30 km peal tuli Čabulise 3:30 grupp selja tagant, tegin selle sadakond meetrit kuni joogipunktini nende tempos, päris vahva. Ringi lõpus laulsin, nagu enamasti selles staadiumis „Jää vabaks Eesti meri”, kiitsin mõttes kohalikku päevajuhti, kes teadis rahvale öelda, et tegu on patriootliku lauluga ja siis viimasele ringile. Olin kolmveerandi läbinud peaaegu täpselt oma maratonirekordiga ehk siis läksin 4:44 graafikus.

Viimane ring. Paras AIGU OM tempo. Mõnus oli tunda, et hingeldamist ei ole ja ei ole mingit kahtlustki, et lõpuni välja jõuan. Ergo oli tublisti edumaad suurendanud, ometi sain temaga edasi-tagasi lõigul veel kokku. Eespool mõned mehed kõndisid, aga ega ma väga neile järele ei spurtinud. Enne tagasipööret viimasele 3-4 kilomeetrile siiski möödusin neist. Aga kohe varsti hakkasid nad jooksma ja nagu vuhisesid mööda. Ma ei teinud sellest väljagi. Teine mees hakkas varsti jälle kõndima, aga esimene leidis järsku nagu päris kerge jala ja läks. Ma jäin teist passima, et kui uuesti kõndima hakkab, püüan ehk poolkogemata kinni. Siis sain ühe tänavanurga peal kuskil 2 km enne lõppu endale isikliku jänese, kes vedas mind peaaegu lõpuni, tempo läks üsna suureks, aga alla ei raatsinud anda ja sellest teisest mehest möödusin üsna kiiresti.

4:56.55 (netoaeg 4:56.21) oli mul 45. kord alla 5 tunni joosta, samas minutis olin aasta tagasi Tartus. Neid minuteid, mille sees ma olen rohkem kui ühe korra lõpetanud, ei ole just palju.

Mõtteainet pikaks Veidenbaumsi jooksuks on küllaga, aga eks ma veel mõtlen. Kindlasti ei ole Valmiera algtempo see, millega tasuks 170 km alustada. Aga maratonijärgsel päeval kõndisin üsna normaalse inimese sammuga, võrreldes mõne teise korraga, nii et vähemalt mingil määral enesesäästmisplaan õnnestus.

Advertisements

Võrumaa pikamaajooksusari 10/12

Standardne

Võru Ummamuudu liina üüjuusk toimus esmakordselt. Ilmateade ei tõotanud midagi head, suure osa päevast sadas ja eks ta jäigi sadama kuni jooksu lõpuni.

Pime, vihmane ja sellest johtuvalt ka pigem jahe kui soe. Kuivõrd kõik 9 etappi läbinuna olin meestest koguni 38. kohal hetkel, startisin esimesest stardigrupist 100 parema hulgas. Tõsi, nendest paarikümnest kõik jooksud läbinud mehest olin viimane.

Päris suur mass tormas must mööda. Ehk hoidsin ka natuke tagasi, ehk lihtsalt ei lasknud eelmise nädala maraton jalgadel nii kähku õiget käiku sisse saada. Oli neid, kes minust ka ringi teises pooles möödusid, aeg-ajalt sain ise mõne kätte. Nii et jooksin enam-vähem õiges seltskonnas

Aga suurim viga oli see, et unustasin enne jooksu prillid eest ära võtta. Need muutusid üsna vihmamärjaks, kohati nägin ees vilkuvaid jooksjaid, aga ei jõudnud jälgida, kust me täpselt jookseme. Jüri ja Vabaduse nurgal jooksime läbi diskotelgist, kus lasti värvimuusikat ja diskotossu, kiideti, et saate natuke aega vihmavarjus olla. Aga kohe läks tee läbi pargi, mida nimetatakse kivipargiks ja järsku olin selili maas. Olin jooksnud vastu puud. Kas pargi ainuke puu? Ei oska ka seda öelda, kas jooksin vastu puud kõhuga, igatahes peas muhku ei olnud, prillid viga ei saanud vms. Ka kukkumisest ei tulnud häda. Pigem sain sunnitud puhkepausiga mõnusa uue hingamise. Raske öelda, kas pealamp oleks mind päästnud.

Enne teisele ringile minekut võtsin prillid eest ära. Esimesel ringil ei osanud sellest, et paljud must mööda jooksevad, midagi arvata, sest lühike maa oligi 1 ring. Teisel ringil jälle püüdsin mõned üksikud kinni, tagant ka väga palju ei möödunud. Tore oli see, et samm oli teisel poolel erakordselt kerge, võrreldes nelja eelmise etapiga.

Vahepeal juhtus ka hetki, kus kedagi ees ei olnud, siis tekkis ebakindlus, et kas ma tean, kuhu joosta. Aga kõik laabus iseenesest. Oli ikka teenäitajaid ka raja kõrval. Löödi ka trummi, tehti muudki muusikat, tantsiti breiki.

Lõpusirgel püüdsin veel tüdrukut, kes oli lõpuosas minust mööda läinud, sain ligidale, aga siis ta spurtis ka ja mul enam ei olnud midagi lisada. Ajaga 44.59 tuli 191. koht, natuke üle saja oli ka neid, kes jäid selja taha. Tulemust ei oska millegagi võrrelda, aga tunne oli päris hea. Isegi natuke üllatasid numbrid, et teine ring oli ligi minuti jagu aeglasem esimesest. Hoolimata sellest, et puule teisel ringil otsa ei jooksnud.

Üle hulga aja jälle maraton. Ja üsna korralik.

Standardne

Kuivõrd olen sel aastal keskendunud rohkem Võrumaa pikamaajooksusarjale, tulin augusti lõpus Kihnus alles 4. korda sel aastal maratonirajale ja eelmisest korrast oli möödas juba … ligi 4 kuud. Võrumaa 8-14 km jooksud olid mulle viimastel kuudel kulgenud üsna raskelt, eks ma olen riski piiril jooksnud ja küllap iga kord natuke ka üle riski piiri läinud. Need on ehk liiga lühikesed ja kiired jooksud minu jaoks, ei oska neid taktikaliselt üles ehitada. Aga ehk aitavad need ülevõlli katsetused tugevamaks saada?

Maratoni eelpäeval sai koos perega mööda Kihnu saart rattaga ringi tiirutatud. Õhtul The Suni kontserdil karatud nii nagu ikka The Suni kontserdil kargama peab. Kusjuures neil pidi see kõige viimane kontsert olema. Bänd läheb laiali.

Hommikul asusin hea tujuga rajale, eesmärk joosta nii, et pärast finišit ei oleks jooksuisu päriselt otsas. Või siis koguni nii, et pärast finišit oleks tunne, et kui vaja, teeks kolm maratoni veel. Mõeldes hullule plaanile joosta septembri lõpus Veidenbaumsi jooks umbes 170 km.

Ja jooksingi nii, et poolmaratoni ehk esimese ringi lõpus oli jalg normaalselt kerge. Aga samas tundus, vaadates, kellega ma koos jooksen, et tempo on päris kõva. Ja esimese ringi lõpus tegin siiski kõva spurdi nagu muide eelmiselgi korral kaks aastat tagasi, püüdsin ees jooksva grupi kinni, iga kord usun, et sellised väikesed spurdid ei tee mulle midagi. Pärast ringi lõpetamist lasin kahe valgesärgiga jälle vahe sisse, sest ma pidin ju rahulikult jooksma. Kolmas mees selles grupis jooksiski poolmaratoni.

Lõpuprotokolli vaadates tundub, et olin teise ringi alguses 30. kohal ja selja taga ainult 4 maratoonarit.

Vahespurt oli vist ikka natuke mõjunud, paar kilomeetrit hiljem tundsin, et esimene värskus on jalgadest kadunud ja päris kerge jalutuskäik see teine ring ei tule. Vaatasin, et valgesärgid jooksevad sellise sammuga, et ma võiksin nad kunagi kinni püüda ka rahulikult joostes, mis tähendas samas, et tempot rohkem alla ma ka ei lasknud. Vahe eesjooksjatega püsis, enne tuletorni pööret sain hoopis Järvakandi mehe kätte, toakaaslase, sest ööbisime Kihnus Järvakandi Wellodega ühes suures toas. Kaks kanget meest kannustasid teineteist ja hakkasime valgesärkidele jõudsalt lähenema. Mulle andis see koostöö hoopis uue hingamise, nii et paarimees, kes oli esimese ringi oluliselt kiiremini jooksnud, aga teisel kõndima hakanud, jäi maha. Siis sain mõlemad valged särgid kätte, vist olid suisa vennad, sest lisaks ühesugusele särgile oli neil ka üks perekonnanimi. Tol hetkel oli neil väike vahe sees, aga lõpetasid jälle kõrvuti.

Minu viimased 10 kilomeetrit kulgesid nii, et oli hea ja kerge tunne, ei tekkinud kahtlustki, et ei suudaks sama tempoga lõpuni lasta, sellist tunnet on mu 61 maratonist vaid mõnel korral ette tulnud. Juba esimesel ringil mõtlesin, et millal peaks metsapeatuse tegema, aga kui jalg kerge, on ka põis kerge, vahel on metsapeatus rohkem ettekääne, et saaks natuke hinge tõmmata. Metsapeatust ei tulnud.

Viimasel kilomeetril või pigem viimasel poolel kilomeetril pingutasin natuke rohkem, sest üks mees oli veel kättesaadavas kauguses ja möödusin ka temast. Pärast pingi peal istudes ja järgmisi finišeerijaid oodates selgus, et meil mõlemal oli eelmisel päeval olnud pulma-aastapäev. Selline huvitav juhus. 22. koht on muidugi ilus, peaaegu lõpptabeli keskel, ajaliselt jäi muidugi 17. koht paarikümne minuti kaugusele, ja juba järgmine oli 5 minutit eespool.

Aga aeg. Sel aastal esimest korda alla 5 tunni ja kohe alla 4 ja poole tunni, mida suutsin viimati eelmise aasta maikuus Vändras. Seekordne tulemus 4:29.35. Esimene ring 2:14.24 ja teine ring 2:15.11. Negatiivne split väga ligidal. 27. tulemus läbi aegade. Huvitav märkida, et ma ei jookse väga tihti samasse minutisse, kuhu olen juba jooksnud, seekord siis 3 sekundit kiirem kui 2 aastat tagasi Paavo Nurmi maratonil Turus.

Ja jalad pole ka järgmisel päeval nii valusad nagu pärast maratoni tavaliselt. Kuigi finišis päris sellist tunnet ei olnud, et võiks kohe teise maratoni otsa joosta, siis järgmisel päeval tundus, et võiks juba küll. Pikale jooksule mõeldes tuleb kõige rohkem tähelepanu pöörata hõõrdumistele siin-seal.

Järsk paranemine tulemuses ja jooksutundes võib tulla sellest, et olen vahepeal maratonidest pikemalt puhanud. Ükskõik kui hullumeelselt joostud 15 km ei anna jalgadele ja organismile ikka sellist vatti kui maraton. Ja seegi, et Kaika suvõülikooliga sai pinged maha, esimest korda sel aastal tunnen. et ei ole enam liiga suurt koormat kukil, et ei ole korraga mitut rasket asja teha.

Sportlikule nädalavahetusele pani ilusa punkti see, et esimest korda jõudsin sel hooajal vaatama oma poja Verneri mängu FC Otepää koosseisus ja just selles mängus lõi Verner oma esimese värava

Eesti meistrivõistlustel üldse. Kusjuures mitte mingi koba, vaid väga ilusa värava. Ja Flora vastu, mis kõlab väga uhkelt, mis sest et Flora II.kihnu medal

 

Võrumaa Pikamaajooksusari 9/12

Standardne

Lasva jõe- ja järvejooks. 13 km. Asusin seekord nagu rivi tagantpoolt ja rahulikumalt minema, aga see vist ainult tundus nii, sest tegelikult sattusin Ahti selja taha, kes ikka minust vähemalt 5-6 minutit eespool lõpetanud. Tundub, et algus oli täitsa OK, aga 2 km järel pidanuks vist väikese tõusukese peal järele andma.

Igatahes oli edasigi üsna mõnus ja kerge joosta, aga siis jäi 6 km lõpuni ja järsku enam ei olnud mõnus. Võiks arvata, et oleksin siiski pidanud mõõdukama tempoga alustama, aga pole kindel, et seegi oleks aidanud. Kuumus murdis korralikult. Veejoomine pani teises pooles pigem iiveldama, kallasin rohkem pähe. Siis kõndisin, mis tundub sellise lühikese maa peal ikka kentsakas. Otsustasin, et hakkan jooksma siis, kui tuleb tung selleks, vägisi ei ole mõtet. Kõndimahakkamisega kaasnev rütmimuutus pani pigem rohkem jalge peal kõikuma, kui aga oli jäänud natuke alla 4 km lõpuni, tuli tuuleke, mis andis jõudu, hakkasin uuesti jooksma ja 3 km märk tuli üllatavalt ruttu. Ometi jäin ka eelviimasel kilomeetril natukeseks ajaks kõndima, aga siis tuli varjulisem koht ja joosta hakkas jälle hea. Sain veel kahest mehest mööda, üks neist möödus varsti minust uuesti, aga ma enam mingit lõpuspurti teha ei tahtnud, lihtsalt viisaka sammuga lõpetada.

1:13.38, näiteks Ahtile kaotasin lõpuks koguni 11 minutit ja 45 kohta, nii et mingit hiilgavat jooksu välja ei tulnud. Eks näis, mis nädala pärast maratonil toimub.

Aga kahe nädala pärast Võru ööjooksul alustan jälle täie rauaga. Näeb siis, mis välja tuleb.

20933957_1722627091374078_6924680966985618126_o

Võrumaa pikamaajooksusari 8/12

Standardne

Vastseliina linnusejooksule startisin uljalt, kuigi endale tundus, et jooksen mõistlikult. 12 km pikkune jooks ja 4 km peal hakkas juba väsimus tulema. Aeg-ajalt jälle keegi tuli ja läks mööda, kellegi sabas kuigi kaua püsida ei suutnud. Aga viimased 4 km, kui kuumus järele andis ja pilve tõmbas, läks paremaks ja mingil hetkel olid kõik mööda ära läinud, kes minna said, pikemate sirgete peal oli mõnega veel silmside olemas, aga siis oli üks koht, kus ma hakkasin kõhklema, kas minna üle silla maja juurde, rajamärgistus ei öelnud seda minu jaoks piisavalt arusaadavalt, nii et keerasin õige raja pealt kõrvale, tee sai õnneks kohe otsa, nii et väga metsa ei jõudnud minna ja taga oli nii tühi maa, et keegi mind selle afääri jooksul kinni ei püüdnud, lõpuks oligi järgmine minust 12 sekundi, aga ülejärgmine juba pooleteist minuti kaugusel. Ja minu ees oli samuti poolteist minutit tühja maad. Selle hooaja põhikonkurendid Kaire ja Margus jõudsid teise poolega koguni 5 minutit ette rebida.

Rinnanumbri 138 suutsin napilt üle joosta, 132. koht, tulemus 1:18.29.

Viimasel kilomeetril sain ka vihma, aga päris paduka ajaks koperdasin juba kenasti finišialas.

p115182_2453899335_3p115182_2453899345_3p115182_2453899459_3

Maitsev karneval

Standardne

Jolanta Pētersone kirjutab Andrus Kivirähki raamatust “Karneval ja kartulisalat”, eesti keelest tõlkinud Guntars Godiņš, ilustreerinud Edmunds Jansons, kirjastus “Liels un mazs”, 2016

Ma olen lõpuks õppinud selgeks Kivirähki nime! Varem vahetasid h ja k nõrkemiseni omavahel kohti, kuid nüüd on nad taltsutatud. Peab ju näitama mingi austust autorile, kes võlus meie maja lapsi (ja täiskasvanuid ettelugejaid) juba Maima Grīnberga tõlgitud “Sirli, Siimu ja saladustega”, lummas “Kaka ja kevadega” Guntars Godiņši tõlkes ja jätkab sama ka suurepärase tööga “Karneval ja kartulisalat”. Seda raamatut ootasin kannatamatult juba alates hetkest, kui sain teada, et selline tulemas.

Ühte lugu sai kuulda Baltvilksi ettelugemistel 2013. aastal (ja saab kuulda ja näha tõlkija esituses. Seepärast pole mingi ime, et läinud aasta lõpus, kui raamat ilmus ja meie kätte jõudis, pandi teised õhtujuturaamatud hetkeks kõrvale. Ja see oli suur kergendus, sest tollal toimis juba mõnda aega laste juurutatud õhtujuttude süsteem, nimelt ei lugenud me järjest ühte raamatut kaanest kaaneni läbi (nagu meeldinuks mulle), vaid lapsed valisid igal õhtul, mida kuulda tahavad. Mul ei ole küll midagi õpetaja Jaapi vastu, aga ei saa ju lõputult lugeda vaid salapärasest pissijast või sellest, kuidas Jaap rehkendustunnis pannkooke küpsetab. Peatükk piraatidest “Hiigelpirnil” suutis mind korralikult ära tüüdata, rääkimata üldse “Lõvikuningast”, mille üks lastest oli salaja toonud memme poolt. Et kas või pisutki mitmekesistada seda lastele meeldivat üheülbalisust ja kordamist, viisin sisse oma reeglid: igal kolmandal õhtul on õigus lugemisvara valida ettelugejal ehk siis mul või minu mehel. Kuid siis ilmus “Karneval ja kartulisalat” ja need probleemid lõppesid paugupealt. Sest kõik tahtsid kuulda ainult seda. Kui ma olnuks targem, oleksin venitanud lugemist pikemaks. Aga see ei olnud võimalik. Tihtipeale, olles eelnevalt kokku leppinud lugeda kaks juttu, leppisime kokku ka kolmanda. Ja tihti ei suutnud ma pärast kolmanda ettelugemist jätta küsimata: “Ehk veel üks?” Ja nii jätkus raamatu 30 jutukesest meile vaid nädalaks, seevastu oli see nädal imeline.

On võrdlemisi raske kirjutada raamatust, mis ei meeldi üldse, kuid kirjutada raamatust, mis meeldib kõigi maailma protsentide jagu (jaa, jaa, sel puhul nii oligi, ei püüa varjata), pole sugugi lihtsam. Nii et tahaks kogu aeg vaid ammutada pulbitsevast vaimustusest, tirida vestluskaaslast käisest ja kilgata: “Ja tead, seal oli veel selline jutt, kus… Ja veel üks, kus juhtus üldse nii … Ja veel üks, nii teravmeelne, et võib naerust lõhki minna!” Tihti on süžee pöörded ja kukerpallid nii ootamatud, üllatavad ja rõõmustavad, et mõnda juttu ei tohiks üldse ära rääkida, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Kivirähk on tõeline fantaasiasaluudi võlur, ta oskab võtta ükskõik millise igapäevasituatsiooni ja teha sellest imeasja, avada nähtamatu ukse ja vedada ükskõik mis suunda. Samas toimub kõik enesestmõistetavalt ja loogiliselt. Üks minu lemmikjutte on valgest pluusist, mis tahtis väga sõita karussellil ehk pesumasinas. Kuid särgil tuli kogu aeg kapis rippuda, sest mamma ei lubanud Julial seda selga tõmmata – vaat kui määrid nii ära, et ei saa enam puhtaks? Nõnda igatses särk – valge, määrimata ja kurb – karusselli järele. Ja kõik lõppes hästi, põssadega aluspüksid õpetasid särgile, kuidas jõuda igatsetud eesmärgini. “Hopp ja korras! – hüüdsid aluspüksid. – Tubli! Suru ennast vastu teksapükse, kohe käivitub karussell!” Tundub, et igaüks, kes kunagi teksapükse pesnud, taipab, et sellega olid särgi valged (ja üksildasena kapis veedetud) päevad lõppenud. Ka Emmale paistis see jutt mällu sööbivat, sest alles eile, andes mulle pesemiseks oma musti rõivaid, ütles tütar: “Võta, emme, vii karussellile!”

Kuulates lugu õiglasest tolmuimejast tundsid lapsed rõõmuga ära voodi alla kukkunud raamatu uudishimulikust elevandipojast, keda krokodill oli tahtnud alla neelata. Need olid möödunud suvel loetud Rudyard Kiplingu “Udujutud väikestele lastele“. Kivirähki jutus tolmuimeja, kellele meeldisid väga lapsed ja kes ei imenud kunagi kõige pisemaid mänguasju sisse, võttis ainult nende pealt tolmu ja pani lastele kättesaadavasse kohta, vihastas nii väga paha krokodilli peale (“No on ikka vastik elajas!”), et tõmbas pärast päevatööd juhtme seinast välja ja veeres sadamasse, sõitis Aafrikasse, leidis krokodilli ja andis talle õppetunni. “Kõigepealt imes ta sisse krokodilli hambad, siis keele ja viimaks ka kondid. Krokodill jäi täiesti tühjaks ja norgu.” Tundsin ennast natuke ebamugavalt, kui Matīss püüdis selgeks saada, mis hetkel krokodill suri, ja arutas, et see juhtus siis, kui imeti välja keel. “Mamps, seal oli ju palju verd? Kuhu see jäi?” tahtis mu laps teada. Ei mäleta enam, mida vastasin, tundub, et midagi seosetut ja Matīss mõtles lõpuks välja, et see oli ju krokodill teisest raamatust, mitte tõeline, seepärast päris tapmist ja verd seal ei olnudki. Samas jutus “Kuidas lohel hambaid raviti”, ei tekkinud lastel mingeid küsimusi lohe pea maharaiumise kohta, sest seal on selge, et kohe kasvab asemele uus, kusjuures tervete ja mittevalutavate hammastega, seal ei tehta kellelegi liiga.

Jah, ja loos jõuluvana habemest pani autor mind korralikult võpatama. Seal leidsid Mikk ja Mari alpiniste mängides kapi otsast jõuluvana habeme. Mari muretses, et jõuluvana on habeme kaotanud, kuid Mikk teatas, et jõuluvana ei saanud habet kapi otsa kaotada: “Jõuluvanad ei roni ju kapi otsa! Sa ei saa midagi kaotada sinna, kus sa ei ole olnud. Sa võid kaotada midagi tänavale, põrandale või lasteaeda, kuid mitte kapi otsa.” Sel hetkel kartsin tõesti, et Kivirähk kavatseb paljastada kogu jõuluvana olemuse, ja hakkasin juba mõtlema, kuidas seda kõike seletada lastele, kes saadavad enne jõule kirju ja pühade ajal saavad kingitusi otse jõuluvana käest, kuid juba hetke pärast võisin kergendatult hingata, et Mikk nuputas välja, et habe on ise jõuluvana juurest ära jooksnud ja ennast ära peitnud. Matīss ja Emma ei pannud minu allasurutud hirmu isegi tähele, olid vaid lõbustatud sellest, kuidas Mikk pani habeme ette ja nägi vanaisa moodi välja, hirmutas liivakastist minema kohaliku pahareti, kes suutis vaid pomiseda: “Anna palun andeks, vanaisa!” ja tegi vehkat. Lastel on veel praegu kombeks mängimise käigus moonutatud häälega kilgata “Anna andeks, vanaisa! Anna andeks, vanaisa!”, ise magusalt naerdes nii hea nalja üle.

Täitsa jama, ma tahaks tõesti meelde tuletada igat lugu, aga ma ei või ju ometi tervet raamatut ümber jutustada. No olgu, tõesti ainult mõned veel. Emma tahab kõige tihedamalt kuulda lugu tolmurullist ja seiklustest, kus mamma, kes kutsub tolmurulli jubedaks ja paksuks, viskab selle aknast välja. Tolmurull on muidugi väga õnnetu, sest kellele siis meeldib, et talle nii halvasti öeldakse. Aga klaasikild ja kivi rahustavad teda, ei olevat ta midagi nii jube ja paks. Ja lõppude lõpuks tunnistatakse tolmurull nii peeneks ja kauniks, et kingitakse sünnipäevaks sipelgakuningannale endale ja saab sipelgapesa kalliskiviks. Ma mõtlesin seda lugedes Matīssi kastile kirjaga “Saak”, kuhu on pandud erilised kivid, käbid, mõned kingitud korallid ja kristallid, merekaldalt leitud vee lihvitud klaasitükid ja teised väärt asjad. Peenelt kammitud tolmurull sobiks sinna ülihästi! Vanematel tuleks olla tähelepanelik. Paar korda on mul juhtunud, et puhastan laste õuejope täistopitud taskuid, aga pärast seda nutab mõni oma kastaneid või oksi taga. Muidugi ei või ka maja muuta kohaks, kuhu veetakse kõike, mida võib vaid leida, kuid see kuulub vanemate olemuse juurde – osata (või vähemalt püüda) hoida kõike mingis tasakaalus. Mulle tundub, et see tühiste ja väikeste asjade väärtustamine ja nende üle rõõmustamine on lastele nii omane, ja see paistab välja õige mitmest Kivirähki loost. Ka “Erik ja ussid”, kus õpetaja palub lastel septembris jutustada, milliseid loomi keegi suvel on näinud. Üks on näinud lehma, teine hobust või kaamelit, küll ainult põgusalt, auto aknast või mööda joostes. Siin autor nähtavasti viitab hukkamõistvalt, et need lapsed ei ole korralikult loomi vaadanud, sest on telefonis mänge mänginud või vaadanud multikaid, aga ma arvan, et ei mängudest ega filmidest ole pikkadel sõitudel midagi halba, ja siin tuleb välja jälle täiskasvanu vastutus – hoolitseda, et näiteks reisi ajal lastel ja ka endal oleks aega aeglaseks jalutuskäiguks ja ümbruse uurimiseks, et see ei muutuks jõudmiseks punktist A punkti B, ja nii edasi. Kuid nüüd tagasi loo juurde. Tõuseb Erik ja teatab häbelikult, et on ka näinud loomi, vaarika- ja herneusse. Teised lapsed hakkavad naerma, kuid õpetaja vaigistab neid, ja Erik räägib edasi: “Vaarikauss elas vaarika sees. Ta oli selline kollane, väga väikseke ja armas. Käisin iga päev teda vaatamas. Aga herneuss oli valge, musta peaga, nagu oleks kandnud pisikest mütsi. Ta elas kauna kõige suuremas hernes. Tõin kauna tuppa ja panin ta aknalauale enda voodi kõrvale. Igal õhtul võisin herneussi uurida.” Kui vahetunnil näitas õpetaja Erikule ussi oma õunas ja mõlemad tegid talle pai, siis sulas minu süda.

Edmunds Jansonsi illustratsioonide vastu – mis minu meelest olid imelised – oli Matīss meelestatud üsna kriitiliselt, sest “ei olnud joonistatud nii nagu raamatus kirjas”. Näiteks eelnevalt nimetatud loo illustratsioonil näitas Erikule ussi vuntsidega õpetaja, ja mingis teises loos olid joonistatud valed piparkoogivormid. Piparkoogijuttu lugedes arutasime illustratsioone ja Matīss ütles: “Tead, mis on hea? Iga kord, kui loed mõnda juttu, võib kõike ette kujutada teisiti. Kuid mina ei kujuta midagi ette nii nagu siin on joonistatud. Piparkoogimaja on kindlasti väga ilus, mulle meeldib seda ette kujutada. On täitsa hea, et seda ei ole siia joonistatud.” Kuid Matīss lisas, et on kasutatud ilusaid värve ja ilustratsioonid ei ole tobedad. Kui küsisin, mida arvab illustratsioonidest Emma, pani ta asjad paika lihtsa lausega: “Ma ei ütle, see on saladus.” Mul jäi üle vaid käsi laiutada, sest saladusi ei tohi uurida.

Märtsi lõpus õnnestus meil jõuda ka etendusele “Karneval ja kartulisalat”, mille on Andrus Kivirähki raamatu motiividel lavastanud Jānis Znotiņš. Samamoodi nagu eelmisel hooajal parimaks lastelavastuseks tunnistatud “Kakas ja kevades”, mängisid selles lavastaja ise ja Ance Muižniece. Etenduse raamiks oli võetud raamatu esimese jutt Miia sünnipäevast, kus lapsed olid otsustanud korraldada karnevali. Lisaks oli kogu etendus nagu laste mäng, kuidas nemad tunnetavad erinevaid rolle ja lugusid. Erakordselt armsad olid Znotiņši kehastatud aluspüksid valge särgi jutust, aga hiireke, kes jutus ujus akvaariumis, “ujus” etenduses tänava peal, teiselpool galerii suurt vaateakent – täpselt nagu akvaariumis! Mind rõõmustas järjekordselt etenduse autori austav suhtumine aastatelt noore auditooriumi vastu, ja minu lapsed olid tohutult rahul sellega, et lavastusse olid lülitatud lausa kõik neile armsamad jutud. Et nägime esietendust, oli veel paar ebatasasust ja kohmakamat kohta, aga usun, et nüüd, kui on mängitud rohkem etendusi, on need kadunud.

Selle mõtiskluse kirjapaneku käigus ma mõistsin, mis tundub mulle kõige väärtuslikum Kivirähki töös: see on võimalus vanematele põhjalikult ja südamest möllata koos oma lastega. Heita kõrvale kasvataja, nõuandja, selgitaja, eeskujunäitaja roll ja lõbusalt värviliste karnevalilipukeste lehvimise saatel naeru lõkerdada.

karnevals

Võru pikamaajooksusari 7/12

Standardne

Uhtjärve jooksule eelnevad mul lisaks korraldamisele ikka mingid põnevad asjad. Kaks aastat tagasi kaks staadionimaratoni Iisakus, nüüd teist aastat järjest kaks päeva Ostrova festivali koos päevajuhtimise, aga ka ennastunustava lava ees kargamisega.

Pool üheksa hommikul istusin ratta selga ja sõitsin Nõiariiki, et teha kontrolltiir ümber Uhtjärve, vajadusel lisada veel linte ja panna mõned märgutokid. See võttis aega 2 ja pool tundi. Siis jäi veel umbes 3 tundi võistluskeskuse ja auhinnalaua ettevalmistamiseks. Ja siis võimlemine ja jooksu start.

Liiga tagasihoidlikult ei alustanud, sest tuli ikka enam-vähem hea positsioon enne metsajõudmist välja võidelda. Metsas läksin ka mõnest mööda, aga metsast välja, taas kuuma päikese kätte jõudes oli olek kuidagi lödivõitu. Jõin joogipunktis päris hoolega vett, aga ega see erilist kergust tagasi ei andnud. Pealegi tuli kohe tõus, mille lõpus vist isegi kõndisin natuke. Kaire ja Margus, kellega sel aastal on põhiline võrdlus käinud, läksid just siis minema ja tegid lõpuks 3-minutilise vahegi. Teises pooles eriti möödaminejaid ei lugenud, oli ka neid, kellest ise möödusin, aga peamiselt mõtlesin lõputõusu peale. Ja kuigi Avo, visa spordimees, läks püüdmatult minema, suutsin vähemalt ilma kõndimata lõpuni minna. Tegin vist korralikke grimasse, nii et raja kõrval hõigati – ise tegid selle raja! Jah, tegin ja olen rajaga rahul, ei peagi lihtne olema ju. Samas tulemus 52.15,4 on minu parim aeg, mille olen enda korraldatud Uhtjärve jooksul saavutanud.

Lõpuks läksin korjasin ka suurema osa rajamärgistust ära, ainult lindid jäävad teise päeva peale. Koju jõudsin õhtul pool üksteist.

 

Finišivideo 🙂

p115182_2433162980_3