Saaremaa 3 päeva jooks. Maraton kolme päevaga.

Standard

Esimene päev 10 km. Alustasin keskmiselt, mõeldes sellele, et pean ikkagi maratoni kolme päevaga kokku saama. Aga aeglane polnud tempo kindlasti mitte. Natuke tuli hirm, kui nägin, kui vähe minust eespool Marika on, aga otsustasin, et küllap see ka paraneva vormi märk, sest joosta oli hea. Ja kerge. Hingeldamine oli, aga väga õrnalt. Vahepeal sain Marika isegi kätte. Viimased paar kilomeetrit lasin mõnusalt, ei hoolinud ka sellest, et Marika natuke ette läks, lõpuks 15 sekundit. Aga tulemus 48.49 ja 319. koht 613 jooksja hulgas oli … 18 minutit kiirem kui eelmisel aastal. 2013. aastaga võrreldes samas isegi ligi 3 minutit aeglasem.

Teine päev. Sõitsime bussiga Sõrve, kus jooksime 16,195 km. 4 km peal tegin kiiremaid liigutusi ja see tundus sobivat. Kuskil 6 km peal joogipunktis olin Marika peaaegu kinni püüdnud, aga kiirema boksipeatusega sai ta uuesti ette. Aga aeg-ajalt ühe ja teise taha haakides sain Marika kätte ja jooksime koos, ja siis läksin ettegi, aga minu kogemus ütleb, et Marika eest ära jooksmisest ei tule kunagi midagi head, siis ma ei pingutanud spetsiaalselt, et tekkinud umbes kümnese pundiga koos minna, vaid jälgisin, et Marika liiga kaugele maha ei jääks. Aga teises joogipunktis jäin hoopis ise temast maha ja vahe suurenes, püüdsin ka mitte kiirendusi teha, samas haakisin mõnele endast möödujale natuke sappa, kui see just liiga kiire ei tundunud. Kuni ühe grupi sappa ikkagi haakisin, õigemini jäime selles grupis kohe kahekesi, hoog läks päris korralikuks, nii et finišis olin päris Marika selja taga, 2 sekundit. Pärast bussis istumist jälle kõndima hakates olid lihased juba natuke valusad, kui võrrelda eelmise päevaga. Muidugi mitte nii nagu oleks maratoni läbi jooksnud. Marika kommenteeris, et olen Urvastes dopingut pannud vist. Eks mul viimase paari aastaga võrreldes tõesti päris korralik minek. Liigun umbes sama kiirusega, millega 2015. aasta kevadel, kui olin oma 20 maratoni aastaga poole peale jõudmas.

245. koht 601 lõpetaja hulgas ajaga 1:20.35 ja eelmisest aastast 22 minutit kiirem, aga 2013. aastaga jälle paar minutit kaotust.

Kahe päeva järel 259. koht 589 hulgas.

Kolmanda päeva stardis palju rahvast nagu ikka, mõtlesin, et küll ma Marikat näen ja talle sappa võtan. Oli juba enne esimest päeva mu idee olnud, et püüan kolmandal päeval Marika kannul püsida nii kaua kui võimalik – nagu muide tegin ka eelmisel aastal, siis jõudsin kuskil 6 km. Aga Marika kadus mul stardimöllus silmist, ma ei tea, miks ma siis mõtlesin, et ta võiks tagapool olla, alguses väga ei kihutanud, aga kuigi eespool Marikat ei näinud, hakkas järjest rohkem tunduma, et ega ta ikka tagapool enam olla ei saa. Ja joogipunktis sain Annika käest sellele lõplikult kinnituse. Samas punktis, kus eelmisel aastal Marikast maha jäin.

Edasi-tagasi lõigul 6-7 km enne lõppu nägin, et Marika ei ole just hirmsasti ees, aga no tema vastu ükskõik millist vahet tagasi joosta on alati keeruline. Aga tempot lisasin, mis siin ikka tagasi hoida, järgmine jooks ju alles kuu aja pärast. Jalgades jõudu veel oli, lisasin ikkagi kiirust veel mõistuse piires, aga püüdsin eesjooksjaid küll. Kuskil 4 km enne lõppu oli veel üks joogipunkt, ilmselt seal mõne koha kaotasin, siis hakkasid mõned ka raja peal möödum, aga ikkagi püüdsin ka ise veel ühe ja teise kinni. Viimasel kilomeetril oli kange tahtmine lihtsalt lõpuni tiksuda, läks ka suurem grupp korraks mööda ja natuke ettegi, aga siis ma vajutasin päris mitmest mööda, viimasel 300 meetri lõpusirgel kadus jälle korraks pingutamisisu ära, aga lõpus siiski proovisin veel ja vähemalt ühest mehest spurtisin enne lõpujoont mööda. Jah, nagu lõpuprotokollis näha, on ka kolme päeva kokkuvõttes sekundite mängu, kusjuures mõne enda lähikonkurendiga olin lõpusirgel koos. Huvitav võrdlus Kristeliga, kes minust esimesel päeval 1.17 ees ja teisel päeval 1.24 taga ja viimasel päeval võitis mind 2,6 sekundiga, aga ikka jäin 4 sekundit ette. Samas jäi 10 sekundit puudu, et kaitsta oma kohta, millel olin kahe päeva kokkuvõttes. Langesin kolm kohta tahapoole.

Eks ma vist üle pika aja jooksin tõsiselt võidu – või kui täpsem olla, siis eelmisel nädalal Munamäe-Võru jooksul ka. Igatahes jooksukiirus ja kvaliteet on hoopis midagi muud, kui viimase kahe aasta maratonidel. Sisuliselt olin enne viimast päeva N50 klassis esikohakonkurentsis, mis on ilma igasuguse irooniata minu kohta tiptopp näitaja. Tõsi, esimest kohta ei püüdnud ja ka 2. koha lasin mööda, ehk olid siiski eelmise päeva viimased 2 km natuke liiga raiskavad. Vaevalt, et süüdi sai olla eelmise õhtu pidu ja tantsimine, sest seda oli vast ikka vähem, kui mõnel eelneval aastal ja see on ikkagi pigem kasulik võimlemine kui lisapingutus.

Kolmanda päeva 274. koht 589 hulgas 01:21.01 Eelmisest päevast ikkagi 26 sekundit aeglasem, tuleb ka arvestada, et kolmas päev oli 195 meetrit lühem maa, mille peale kulunuks keskmist tempot arvestades minut. Marika jäi viimasel päeval poolteist minutit ettepoole, lisaks sai ta oma vanuseklassi võidu. Kui oleksin alguses saanud tema sappa võtta – võib-olla oleksin endale liiga teinud, aga võib-olla ka väga hullusti ei oleks. No kõik oli niigi väga kena. Tore ka see, et hoolimata suuremast pingutamisest esmaspäeval enam jalad väga suurt häda ei teinud.

Kolme päeva lõpptulemus 262. koht 589 hulgas. Ehk siis – kui teine päev oli täpselt 5.00 min / km, siis esimesel päeval olin minuti sellest graafikust ees ja kolmandal päeval andsin täpselt selle minuti jagu tagasi. Õigemini võitsin esimesel päeval 1.11 ja viimasel kaotasin 1.01 ja teise päeva kilomeeter on isegi 4.59. Keskmine kilomeeter kolme päeva peale tuleb ka 4.59,3.

Ja eesmärk, mille seadisin endale küll alles enne viimast päeva – joosta kiiremini oma maratonirekordist, see sai kindlalt täidetud.

37807874642_b25dbbc6f9_z

Advertisements

Võrumaa Pikamaajooksusari 12/12

Standard

Hooaja viimasele jooksule läksin võitlusvalmilt. Teadmata küll, kui hästi olen kahenädalatagusest Veidenbaumsi jooksust ja nädalatagusest Tartu Linnamaratonist taastunud. Aga üldine tunne oli hea.

Võimlemine Eliisega oli ka nagu lõpuspurt, eriti hoogne ja nagu eriti kerge isegi …

Riided viskasin maha, jätsin üsna lühikese vormi. Õigustas ennast, ilm oli kena.

Astusin uljalt stardijoonele, kui ka avastasin, et kõik teised kogunevad minu taha, ei hakanud taganema ka. Pealegi oli mulle antud austav number 12, tähistamaks minu täitumise künnisel eesmärki joosta sel aastal kõik 12 jooksu läbi. Aga kui stardipauk käis, tulid nad tagant mulle selga, siis ma ikkagi tõstsin tempot, et enam nii hullult selga ei tuleks. Siis tõmbasin tempo natuke alla, aga mitte liiga palju. Jälgisin eelkõige hingamist, sest see oli aasta jooksul nendes lühikestes pikamaajooksudes põhiliselt alt vedanud, mõtlesin, et küll jalad ikka mind kuidagi lõpuni teenivad.

Munamäe-Võru jooks on selline lõbus rohkem allamäge jooks ja kuigi allamäge liiga vabalt langemine ei ole jalgadele päris säästlik, tegin seda siiski. Lisaks avastasin, kuidas mul on kõige mõnusam mägedest üles ronida. Lasin hästi küüru ja nagu tõmbasin kätega ennast üles, tegelikult toetusid käed siiski õhule. Aga kui tipus selja sirgu ajasin, said vahepeal puhanud lihased jälle rohkem tööd.

Kui enne poolt maad avastasin, et võiksin Ülle kinni püüda, siis see sai eesmärgiks, üsna haruldane võimalus sel aastal. Vahe vähenes visalt ja umbes 2 km enne lõppu läksingi ühel tõusul temast mööda. Ja möödusin ka mitmetest järgmistest. Lõpus oli veel selline tõus, mida oli mõttekas kõndida. Kuid selle tõusu lõpus püüdsin kinni ühe naise, kes lõi aga hirmsasti jalust vankuma ja palus tuge. Toetasin teda, kõndisime edasi. Kui ta hingamise korda sai, proovis jälle joosta, aga jälle lõi nõtkuma. Seal oli vist mängus vanuseklassi hooajaarvestuses päris kõrge koht. Õnneks oli vahepeal finiši sõnum viidud, et ühel jooksjal on halvasti ja korraldaja tuli ja võttis naise oma hoole alla. Sain siis viimased pool kilomeetrit vabalt lasta, kedagi küll enam püüda ei õnnestunud, teistelgi läks ju kodule liginedes samm kergemaks. ’

Igatahes jooks oli väga kenasti kulgenud, lubasin endale natuke hingeldamist, aga tempo oli paras, sest äravajumist ei tulnud. Kintsulihas oli küll järgmistel päevadel ehk pisut valusamgi kui pärast kahte eelmist oluliselt pikemat jooksu, eks see nende julgete mäe otsast laskumiste pärast.

Tulemus 1:12.57 14 km distantsi peale, umbes 5 min/km. Koht 156. – lõpetajaid 230. Hooaja kokkuvõttes 73. koht, eks see ikka parandas kohta küll, et mul oli olemas 3 nõrgemat jooksu, mis maha läksid. Võru-Väimela, Pulli ja Ummamuudu üüjuusk läksid maha, eks siis vist need, kus oli osavõtt suurem. Muide, õige napilt läks arvesse Uhtjärve jooks, vaid neljapunktise eduga üüjooksu ees.

Nii et aasta eest välja hõigatud eesmärk läbida kogu Võrumaa pikamaajooksusari on nüüd edukalt täidetud. Suur aitüma kõigile neile, kes hooaja käigus on aidanud oma transpordiga mul starti jõuda ja pärast koju või siis kuhugi, kuhu mul vaja edasi minna oli. See oli ikka eelkõige logistiline, mitte niivõrd sportlik suursaavutus.

Tartu Linnamaraton

Standard

No Tartu Linnamaratoni vahele jätta polnud mul hetkegi plaanis, kuigi mul polnud aimugi, mida keha ja organism pärast Veidenbaumsi jooksu teevad. Kuidagi ikka läbi jõuan, kas siis vähe on veel jooksurajal hullu pandud. Päris võimatuks tegi loobumise see, et mind värvati reklaamnäoks kui kõik Tartu Linnamaratonid läbinud jooksja.

Jalad olid juba paar päeva peale 165 km läbimist üsna omad ja nendega probleemi ei olnud. Aga mure tuli mujalt. Tuli see nüüd organismi kurnatusest või millestki muust, aga kallale tuli nohu. Nina tilkus ja kahtlus tekkis. Kas peaks ehk üldse jooksmata jätma? Kuigi nohu taandus mürinal, mõtlesin veel võistluseelsel päeval, et no starti ma ikka lähen, aga olen valmis ka katkestama. Aga ohtral teed meega iga päev, ühel päeval sõin ka toorest sibulat nii et suu oli valus, mõtlesin, et küllap pisikutel on siis veel valusam. Ja uskusin, et saan terveks.

Hommikul oligi kõik väga hästi. Paar taskurätti kasutasin ära, ega see nina nüüd tühi ka ikka ei olnud, võtsin taskurätte ka rajale kaasa, aga üks vist esimese 10 km peal kulus veel, pärast enam mitte.

Esimene idee oli joosta 5 tunni grupis, siis mõtlesin 4:45 peale, sest see võimaldaks ehk mu lemmiktulemuse 4:44.44 kordamist. Aga eelõhtul hakkas Marika, kes seekord 4:30 tempomeister (muidu ikka 4:15) mind oma gruppi meelitama, kõhklesin, aga kui hommikul oli Hargo pannud FB-sse 3-aasta taguse pildi, kus me koguni 3:36-3:40 jooksime, oli liisk 4:30 kasuks langenud.

Meil moodustus suur ja lustakas grupp. Natuke segas mind see, et kuna pidin stardis kõnet pidama, ei jõudnud pissil ära käia enne starti, aga küll ma tee peal käin, kui suurem häda juba peal, ongi tolku rohkem.

Eks ma jooksin vahepeal ka grupist natuke ette, aga siis võtsin kohe hoogu maha, kui tundus, et grupp võibki niimoodi maha jääda. Marika eest ära jooksmine ei ole mulle kunagi midagi head toonud. Pissipeatusega läks nii, et nagu ei näinud kuskil väga head võsa (alguses oli, aga siis tahtsin grupiga koos püsida) ja siis otsustasin, et proovin ikka kultuurselt vetsus käia. Esimestes teeninduspunktides (iga 5 km tagant) oli aga keegi ees ja nii palju ei raatsinud aega kulutada.

Enne poole maratoni täitumist 4. punktis sain lõpuks minna ja lasin mõnuga. Aga seda mõnu jätkus kauaks, sest oli üht-teist jõudnud põide koguneda.

Kui uuesti jooksma sain, olin 100-150 meetrit grupist maas, muide just siia teeninduspunkti olin tulnud grupi lõpus, mitte teistest ees. Aga otsustasin, et olen küllalt tihti Tartu Linnamaratonil just selles kohas endale liiga teinud, mõeldes, et nüüd on pool läbi ja jäänud ainult lõpusirge ja liiga palju tempot vajutanud. Seekord siis otsustasin, et kui mulle on jõudu antud grupp veel kinni püüda, siis ma seda tasapisi ka teen. Eks andis märku ka kangeks tõmbunud kintsulihas, äkki oli mu jooks ikka liiga nõksutamine olnud. Või andis ometigi nädalatagune ultratamine tunda?

Aga uus tempo mulle meeldis, kuigi mingil hetkel sain aru, et ka pikemal sirgel gruppi ees enam ei näe. Samas ohu märki selles ei näinud, sest püüdsin järjest üksikuid kõndijaid ja jooksjaidki kinni. Tundub, et Marika oli vahepeal tempomeistrina korralikult vajutanud või oli jooksjate pudenemine grupist lihtsalt loomulik asjade käik, sest nagu kuulda, ei oldud 30 km peal liiga palju 4:30 graafikust ees, vähem kui esimeses pooles.

Nii ma muudkui jooksin ja püüdsin inimesi, mõned tundsid jõudu minuga kaasa joosta, aga kui nad olid enne juba kõndima hakanud, siis hakkasid mõne aja pärast uuesti. Mina aga läksin sujuvalt ja nautisin seda, kuidas kilomeetrid nii kiiresti lähevad pärast seda, kui olin eelmisel nädalal 35 tundi järjest napilt 5 km tunnis liikunud. Võimalik, et mõni üksik minust ka teises pooles möödus, aga ma ei pannud seda tähele, sest nautisin niivõrd enda jooksu, õigemini jooksu koos teistele nähtamatu kaaslasega, kellel sain käest kinni võtta, kui natuke raskem hakkas.

Nii läks sujuvalt Toomemäeni ja rühkisin sealt rahulikult üles, mingit raskust ei olnud, ka tipus läks kergelt edasi. Huvitav, et Toome tõus oli ees nii tühi, selja tagant vast keegi mind ikka nägi veel. Alles siis kui Toomemäelt hakkasin laskuma, nägin enda ees üsna raskelt liikuvat meest, aga minus ei olnud seda võitlejakirge, tahtsin oma kerguse lõpuni säilitada, ja ei muutnud meelt ka siis, kui üks noor mees viimastel sadadel mööda tuhises, kellest ma olin kuskil kunagi möödunud.

Eks ma pärast finišit ikka komberdasin korralikult, aga järgmisel päeval oli küll juba täitsa inimlik astumine. Marikaga jäi vahe 7 minutit, minul siis 4:33.57, millega mahtusin 500 hulka, 497. koha peale, selja taga veel üle 100 jooksja. Selle aasta kindlalt teine tulemus, vaid 4 minutit parimast aeglasem. 63 joostud maratoni hulgas 30. tulemus. Tore mainida, et taas minutis, kus pole veel olnud. Seni on kaks korda olnud vaid minutid 3:55, 3:57, 4:12, 4:19, 4:20, 4:29, 4:39, 4:56 ja ainsana 3 korda 4:44.

22196392_10213979310146938_2873800157816383969_n

SF-9ea062e6ea76ce9a9154c7d6c22c2ab8

SF-9ea062e6ea76ce9a9154c7d6c22c2ab8

SF-a95102f96de7a174ecc34a698ea49b25

SF-a95102f96de7a174ecc34a698ea49b25

SF-fb60f9cb1609ad9e8728dd399195fa34

Jooks Veidenbaumsist Veidenbaumsini

Standard

Sellest jooksust kirjutamist on raske kuskilt alustada. Olin mitu aastat selleks valmistunud, kõik need ultrad ja mitmed maratonid ühel nädalavahetusel on selle peale mõeldes tehtud.

Eks see mõte sai alguse Lipujooksult ümber Võrumaa, mis sai omakorda idee Kristjan Puusilla ja Sander Hannuse ümber Eestimaa jooksudest ja ka … Forrest Gumpilt muidugi.

Mida tegin võrreldes Lipujooksuga teisiti? Eks ettevalmistus erines väga palju. Enne Lipujooksu ma vist ikkagi pingutasin keha pideva jooksmise harjutamisega üle ja kuigi nädal aega oli puhkust, oli olek ikkagi stardis kuidagi kange. Seekord tegin viimase ultra koguni pool aastat varem ja toonust hoidsin mõistliku pikkusega trennidega ja vahel mõne maratoniga. Viimane siis Valmieras kaks nädalat enne Veidenbaumsi jooksu, üsnagi rahulik ja säästlik jooks.

170 km jooks kahe ööpäevaga tundus ikka piisavalt hull, ega keegi nii väga sellega ei haakunud. Aga minu Võrumaa lipujooksu lahutamatud kaaslased Toomas Kalve ja Alar Randal Randoja olid ikka väga hakkamas, nii kui sellest kuulsid.

Asjade pakkimine kujunes põnevaks, sest mul oli vaja kaasa võtta läpakas ja natuke asju Lätis esinemise peale mõeldes. Tomi 4 jalgratta matkakotti sai kenasti täis, siis sai osa asju veel Alari motika pakika peale seljakoti kõrvale installeeritud. Arvestusega, et ega neid enne lõpp-peatust maha võtma ei pea. Ei pidanud ka.

RIMG2393

Kottide pakkimine oli küll viimase piiri peal täppisteadus, sest kui vahetult enne starti tahtsin Tomile anda kotti toppimiseks veel pikad dressipüksid ja kerge jope, ütles Tom, et sellega ta ei olnud arvestanud. Kuidagi saime siiski hakkama. Kusjuures teel starti muutis meid veel eriti nõutuks Lauri, kes tuli kringliga tervitama ja arvas, et me võiks selle tee peale kaasa võtta. Õnneks oli meil ka ärasaatjaid tulnud, ajakirjanikke ja fotograafe ja muidu toredaid inimesi. Ja kringel oli nii imehea, et Tom leidis karbi mõne tüki tee peale kaasa võtmiseks.

RIMG2394

lyq0bdex.0tg

Õlu kingiti meile ka. Läti õlu. Tee peale kaasa? Lätti viimiseks? Tom oli taas leidlik ja ohverdas õllepurgi sisu Veidenbaumsi mälestustahvlile.

ckp0plmq.yof

7152435t1hd258Ja jooks algas. Veidenbaumsi maja juurest Tähtvere 1. Olin muide kaks päeva varem, kui Mikaga käsime vaatamas, kus see Veidenbaumsi maja ikka täpsemalt asub, oma telefoni ära kaotanud. Ja kaotsi ta jäigi. See ei tarvitsenud tegelikult Veidenbaumsi maja juures kaduda, vaid juba enne autosse istumist.

hhmag4if.rbi

u0yixuej.gxx

Aga jooks algas juba uue telefoniga. Lisaks oli kõhukotis Alari hangitud nutitelefon, mis näitas minu asukohta kaardil kõigile. Eks temaga oli tee peal maadlemist, küll üks akupank ei toiminu, küll lülitas ennast välja, rappudes ikka juhtub. Nii et oli neid hetki, mil olime eetrist maas. Aga mitte liiga pikalt. Rõngus hakkas minu punkt mastide vahel hüppama ja andis absurdse siksakitamise, aga see kõik on pisiasi.

Minu põgusad jooksukaaslased, mõned ka jalgrattaga, pudenesid järjest, kuni Mika andis mu Tartu linna piiril üle ühele tüdrukule, kes saatis mind Külitseni. Seltskonnast hoolimata suutsin hoida tempot, mille olin viimases kahes trennis kätte saanud. Söögipause oli tihti, esimesed 10 km jooksin joogipudel käes ja jõin üsna tihti, sealt edasi panin joogi Tomi rattakotti, et siis ta sõitis ette ja ootas mind järele.

RIMG2408RIMG2411

Elvasse sisse jooksime head rahulikku teed mööda, niiöelda Vapramäe teed. Seda oskas Tom mulle soovitada, tõesti mõnus oli. Siin oli ka paar suuremat tõusu, mida võtsin kõndides.

Enne Elvat kuulsin, et Elvast jookseb mulle vastu üks maratonimees, mõtlesin, et küllap see on Kaarel või Matti. Ja oligi vanameister Matti Silber, kelle üks tähelepanuväärseim saavutus on mõistagi see, et ta on läbi jooksnud kõik Otepää-Tartu / Tartu-Otepää maratonid, alates sellest, kui neid 1974. aastal korraldama hakati. Matti saatis mind kuni Elva piirini, natuke raske oli talle enda tempot peale sundida, aga tundub, et sain üldjoontes hakkama.

Siin toimus esimene plaasterdamine, aga see lõppes nii, et Tom andis mulle varvaste jaoks hoopis kosutavat kreemi ja see toimis piisavalt hästi, et plaastrit lõpuks ei kasutanudki. Muidu oli üks plaaster alaselja peal ja teine ühe rinnanibu peal. Eelnevalt välja selgitatud nõrgad kohad.

RIMG2415

Vahepeal tervitasid mind veel mõned rattamehed, üks kinkis ka rosinaid ja väikese 40-grammise Jägermeistri, mida ma muidugi juua ei tahtnud, aga kotti ta pistetud sai.

Vahepeal kuulis Alar sellist nalja, et üks mees küsis tee ääres, et kas see on Contra, kes jookseb. Jah, Contra. Kuhu ta jookseb? Lätti. No peab see viinanälg ikka küll suur olema, arvas mees sigaretti süüdates. Seda viinanalja kuulsin ikka päris mitu korda jooksu jooksul, nii tugevalt seostub eestlasele praegu Läti odava alkoholiga.

Rõngu vahel oli suurim ergutajate seltskond, oli tunda, et nad teadsid mind oodata. Eks oli ka väga hea aeg, kell kuus õhtul. Rõngu pagari saiakesi ka muidugi kaasa ja ööle vastu, sest päike oli juba üsna madalal. Pimedas võib olla tüütu joosta, aga võrreldes öösel Riia-Pihkva teed mööda jooksmisega oli suur pluss – vahepeal valitses täielik vaikus – autod ei sõitnud.

RIMG2420

Tom andis mulle aina kasulikke näpunäiteid, näiteks panna pikad püksid jalga, sest läheb jahedaks, ma oleks seda veel pikalt edasi lükanud. Kui jalga sain, tundsin, et oli õige mõte. Veel paremini mõjus väike lamamine mati peal ühes bussipeatuses – keha sai kohe uue mineku.

Tegime ka öise külaskäigu Paju lahingu mälestusmärgi juurde, et avaldada austust vapratele võitlejatele. Siis suundusime meie Tomiga kergliiklustee peale, mida enne Valgat on ikka üsna pikalt. Valga piirist kuni Statoilini saatis meid üks Valga tüdruk, kaks tema sõbrannat julgestasid teda autost.

RIMG2422

Statoilis täiendasime toiduvarustust, käisin ka soolikaid tühjendamas, sest niipea ei paistnud selleks mugavat võimalust tulevat. Ja kükitada metsa all – selleks tundusid jalalihased juba liiga valusad.

Olin muide olnud valmis juba ka kohvi jooma. mida ma ei ole 15 aastat teinud, aga Statoilis, kus oli valik olemas, tegin ühe kakao. Siis istusin vaibale, et natuke varbaid tuulutada ja kreemitada. Siis vaatasin, et väga hea vaip, olin seal natuke pikali, põlved üleval. Nii soe, valge, helge ja hubane tundus see öine tankla, jätkates oli kohe tugev ja lennukas tunne. Tiivustas ka teadmine, et natuke üle poole on läbitud. Tegelikult tundus see juba kõvasti üle poole, sest põhiarvestus käis Valmierale mõeldes, kus liituvad kolm tüdrukut, et vähemalt sinnani normaalse tempoga jõuda, et nad ei peaks väga pikalt ootama. Et nad ootama peavad, oli juba üsna selge, sest piiri ületades vaatasin võib-olla esimest korda pärast Rõngut kella ja see oli juba 4 läbi.

Mis tähendas, et ka liiklus hakkas jälle elavnema. Kiiremini kui valgenema. Alguses rõõmustas see, et ka Läti poole peale oli tehtud kergliiklustee, suure tee peal samas oli väga konarlik ja aeglane sõita, sest käis remont.

Valkas sai jälle nalja. Eesti tüdrukud olid Tomiga juttu ajanud ja küsinud, et kust ta tuleb. Tom vastas, et Tartust. Tüdrukud seepeale – Tartust rattaga siia või – täitsa segane. Sel hetkel jõudsin kohale mina ja seletasime, et siin on ka üks jooksuga Tartust tulnu.

Tom vahepeal magas, ma sain veepudeli ja paar toidukotikest ühes, lahendasin neid vaikselt, kõik oli vinks-vonks. Hommikul kell 7 õnnestus Tomil viimaks mindki mati peale ja magamiskoti alla pikali meelitada, et ehk saan natuke magada, aga siis nad ise hakkasid Alariga naljajuttu ajama ja ma ajasin ennast kümne minuti pärast uuesti püsti.

RIMG2426

22184795_315625742180326_451114934_n22185036_315625728846994_776981506_n22207196_315625805513653_253361926_n

 

Siis ma vaatasin, et jõuan ikka päris mitu tundi hiljem Valmierra ja mõtlesin, et Daila oli lubanud mulle vastu sõita, kui ma kell 12 veel Valmieras ei ole. Mõtlesin, et helistan talle Strenčist ja ütlen, et olen alles Strenčis, et kas on ikka hea mõte mulle nii kiiresti vastu tulla, et see maa saab ikka üsna pikk olema, mis veel läbida tuleb. Kuid juba mitu kilomeetrit enne Strenčit oli Daila järsku kohal ja 55 km minna, aga ei osanud enam tema pärast muretseda ka, lihtsalt tuli rõõmsalt edasi minna.

RIMG2439

22049808_10156377047284573_562009548911756519_n

Alar oli juba varem Strenčis käinud ja istunud seal ja siis oli keegi küsinud, et miks siin sellised ühesuguste särkidega inimesed liiguvad, kas on mingi meroprijatie. Alar seletas, et see on selline projekt, et üks mees jookseb Veidenbaumsi Tartu majast tema Läti majani ja siis oli olnud pikk paus ja järgnenud küsimus – aga miks ta Lätis jookseb?

Ühes asustatud punktis kleepis meile külge koer. Paistis hästihooldatud, aga natuke noolis bussipeatuses meie toidukotte. Sõbralikult, mitte agressiivselt. Ja jätkas sõbralikult ka meiega jooksu, kas tõesti 50 km, mis teha. Seal oli üks politseinik, kes tegi autojuhtidele trahvi ja andis meile nõu vallavalitsusse või kuhugi pöörduda. Hea, et meil oli tsiklimees, kes võis kergesti edasi-tagasi sõita, nii saime koera omaniku kätte. Tsiklimehe teekond tuligi umbes poole pikem lõpuks.

RIMG2432RIMG2434

Valgas Statoli juures oli ka koer olnud, kes oli mitu tundi seal passinud ja keegi ei teadnud, kelle oma. Ka tema puhul oli hirm, et võib järgneda, korraks järgneski, aga leidis kohe endale muud tegevust.

Siin andis vahepeal tunda see ebamugavus, et teepeenar oli lahtisi kive täis ja niipea kui autot ei tulnud, tulime jälle sõidutee veerde asfaldi peale, seal oli hulga mugavam liikuda. Ja läksime hoopis kõnni peale üle, sest avastasin, et kõndides saan hoopis kiiremini edasi. Ja see kõnnisamm oli ikka korralik kõndimine, mitte komberdamine nagu seda isegi maratonidel ette tuleb, kui haamer lajatab.

RIMG2437

Enne Valmierat hakkasin ringi vaatama, kas saaks kuskil kempsu, sest metsas kükitamine tundus endiselt võimatu, pealegi olid juba rohkem pargid kui metsad ja laulusalmgi ütleb, et „oled eestlane või setu, ära ainult parki situ”. Daila kui värskemate jalgade omanik käis eelluuret tegemas, et kas kuskil on selline võimalus ja Valmieras ühes söögikohas saingi ennast kergendada. Korralik laadung tuli, mõni ime et segama hakkas.

Nüüd oli hea kerge minna ja muidugi pidi Valmierat läbides näitama, et siin ikka jooks toimub. Ei olnudki väga raske jooksma hakata.

Kiire vahepeatus ka Valmiera kiriku lingi küljes, märtsis Riiast startides jäi see puudutamata, nüüd siis sain kätte – 135 km umbes 28 tunniga. Brenguļi õlle kõrtsi juures, seal, kus läheb „taevatrepp”, saimegi kokku Justīne ja Dārtaga, kellel oli saatemeeskonnana kaasas poiss Kanaari saartelt.

Natuke plapatanud, asusime teele, uued ja värsked tüdrukud lippasid ees minema, viima sõnumit, et olen teel sihtkohta. Me siis Dailaga jätkasime oma virka kõndi, aga kogu virkusest hoolimata hakkas jälle pimedaks minema. Oli juba selge, et 3 km lisaots Veidenbaumsi hauale tuleks tegemata jätta, olin eelnevalt seadnud tingimuseks, et sinna lähen vaid siis, kui valges Liepasse jõuan. Aga Liepas asuv Veidenbaumsi tänav tahtis küll läbimist. Pälvisin sellega veel omaette imetlust, et ma ei läinudki otse muuseumi, vaid ikka 5 km ringiga. Üks tähelepanelik netikommentaator isegi „röögatas”, et panite õigest teeotsast mööda ju.

justine darta

Justīne ja Dārta olid sõnumi kohale viinud, said veel valges Veidenbaumsiga koos pilti teha ja liitusid uuesti meiega teel Liepasse. Ütleks, et väga hea, et liitusid, sest tänavate paiknemine tegelikkuses erines mõnevõrra sellest, kuidas mina seda kaardi pealt aru sain. Tööstuse tänav oli veel kõva mäkkeronimine, aga Eduards Veidenbaumsi tänava me kätte saime. Peab ütlema, et see tänav on üsna kummaline moodustis, koosneb mitmest harust ja vahepeal katkeb üldse ja mõne aja pärast läheb edasi. Võtsin eesmärgiks läbida ühe lõigu, mitte kõiki juppe, sest kunagi peab ka kohale jõudma. Alles lõpetades selgus muide, et meid tordiga nii pikalt oodanud muuseumi juhatajal endal on sünnipäev.

Veidenbaumsi tänava pidi muidugi joostes läbima, aga viimased kilomeetrid Kalāčini kõndisime. Vot see oli ehe Läti tee, kruusatee lahtise liiva, treppide ja aukudega. Viimased paarsada meetrit tuli „pildi jaoks” ikka joosta, kohale jõudes jooksime veel paar tiiru ümber Veidenbaumsi kuju, aga ega vist lõpuks pildi ja filmi peale jäänud suurt midagi, oli juba pime ja kõik võimalikud aparaadid ei olnud valmis ka pandud. Nii et kui ajakirjandus küsis pilti lõpetamisest, siis tuli nagu tunne, et polegi millegagi tõestada, sest viimane udune pilt on Liepast Veidenbaumsi tänavast.

RIMG2442

saabumine

Üks pilt siiski on ka saabumisest. Kui tort ja lilled juba käes.

RIMG2443

Siis saime Kalāči saunas vihelda, vihta meil küll polnud, aga küllap Veidenbaumsi vabaduse vaim meid ikka vihtles.

RIMG2458

Start oli olnud reedel 10.12 ja lõpp laupäeva õhtul 20.43. Kokku 34 ja pool tundi. Mida ütles keha ja eriti jalad järgmisel päeval – ei olnud hullem kui peale tavalist maratoni. Paari päevaga oli selge, et Tartu Linnamaratoni jooksmisega probleemi ei tule. Pühapäeval järgnesid pidustused sealsamas Kalāčis, kus hõigati välja ka selleaastane Veidenbaumsi kirjanduspreemia laureaat, kelleks osutusin mina. Esmaspäeval käisime Veidenbaumsi haual küünlaid süütamas – autoga. Hoogsalt kulges teisipäevane minu enda korraldatud Veidenbaumsi ettelugemine Valmieras Brenguļi õlle kõrtsis, kus oli lisaks raamatukogu otseülekandele kohal veel kaks televisiooni. Usun, et Veidenbaums oli õnnelik sellise 150. juubeli üle.

22193215_315987982144102_699405598_n

Võrumaa pikamaajooksusari 11/12 + Valmiera maraton

Standard

Kaks päeva järjest jooksmises ei ole minu jaoks midagi eripärast. Olen ju kolm päeva järjest maratoni jooksnud. Seega eesmärgid joosta järjest 10 aastat Valmiera maratoni ja sel aastal läbida kõik 12 Võrumaa pikamaajooksusarja etappi ei hakanud üksteist segama. Kui ei oleks sobival ajal olemas Võru-Valga bussi, oleks ehk natuke keeruline olnud, aga siiski mitte lootusetu.

Niisiis Kütioru jooks, mille olin ka kolme aasta eest läbinud, ja ka siis päev enne Valmiera maratoni. Tookord tegin väga rahulikult kuni viimase tõusuni, aga seekord tundus, et kuigi oleks vaja rahulikult jooksmist harjutada, ei ole ka ilus lasta Üllel oodata, millal ta mind saab Võrru viia, lisaks oli näha, et jooksjaid on pigem vähe ja kokkuvõttes oleks võimalik häid punkte saada.

Aga seda võib küll julgelt öelda, et seekord ma ei kihutanud pea seljas minema, vaid suutsin üsna rivi lõppu hoida. Oli tunne küll, et tahaks veel aeglasemalt joosta, aga tervet gruppi ei raatsinud ka minema lasta. Nii ma tasapisi kiirust kogusin ja ettepoole rühkisin. Seekord püüdsin Kaire kinni, viimasel ajal on tema ikka mind püüdnud ja kaugele selja taha jätnud. Esimese suurema tõusu võtsimegi kõrvuti, aga kuskil see vahe ikka sisse tekkis. Silmside siiski säilis ja hea orientiir oli ees, enne ränka lõputõusu olin tal peaaegu kannul. Aga olen nii palju Kairega tõusul koos olnud, et teadsin, et ei ole lootustki teda kinni püüda ja vahe rebeneski peaaegu minuti peale. Ja mõni suutis minust veel mööda minna. Mulle tegelikult meeldis varasem otse üles minek rohkem, kui see, kus tiirutamisega tehti ülesminek lihtsamaks. Mitte et see oleks mulle mingit võitu andnud, aga emotsionaalselt oli järsem tõus vahvam

Enne lõputõusu oli ka lõpulaskumine, kus ei olnud soovitatav keset rada alla joosta, vaid kõrvalt niitmata heinalt kindlamat pinda otsida. Sest rada läks esimeste jooksjate jalge all poriseks. Mingil hetkel läks siiski hoog nii suureks, et ei osanudki midagi teha, pidurdasin üksikute võsude ja tuttidega, lõppkokkuvõttes sain alla kiiremini kui olin lootnud.

Tulemus 55 ja poole minuti peale, raske on eelmise korraga võrrelda, 3 minutit kiirem, aga ka 1 km pikem olevat rada, aga kindlalt võib öelda, et ka jalad kangemad kui tookord, kui ma Valmieras eneselegi ootamatult alla 4 tunni jooksin.

Seekord pidin ka Eliise eest võimlemise läbi viima ja tuli välja, et pidingi päriselt. Tegin ära. Aga pärast oma jooksu oli vaja ka lastega võimelda. Ütlesin, et mul eri ole aega oodata ja hakkasime otsima, et äkki saab teine maskott Tõnuke laste võimlemise läbi viia. Aga Tõnuke oli saunas ja siis tegin lihtsalt natuke varem laste võimlemise ära. Püüdsime päikest ja oma varbaid ja igati lõbus oli. Kui hakkasin autot otsima ja auto oli sauna juures, tuli mulle järsku pähe, et ma pidin ju Tõnukesele ütlema, et ta võimlemise lastele teeks. Ja siis tuli ka õnneks pähe, et ma olin selle vahepeal juba ära teinud.

Valmierra jõudsin sujuvalt, ja järgmisel hommikul olin stardis ja lõppkokkuvõttes oli eestlasi maratonirajal 4 ja poolmaratonis veel üks. Meelis Koskaru ja Ergo olid eelmisel päeval Saaremaal maratoni jooksnud ja tulid siis hullu panema, olles vaid ühe tunni maganud. Alustasimegi koos sõbralikult juttu ajades, aga mis seal salata, 4 tunni tempomeistritega oli kontakt olemas. Meelis läkski nendega kaasa ja lõpetaski tublisti alla 4 tunni. Täitsa hull mees! Väsimatu!

Kui veel kolmekesi koos olime, küsisid lätlased, et mida seal raja kõrval Tallinnas karjutakse, mis kõlab nagu blabla. Alles pärast maratoni taipasin, et see peaks olema läheb-läheb!

Meie läbisime Ergoga koos oma 8 km, see on minu jaoks ikka üsna haruldane, meie tempovahe tavatingimustes on määratult suur. Olime eelmise aasta Vändra maratonisarjas kaks ainukest meest, kes kõik 5 maratoni läbi jooksid, aga ajavahe oli Ergo kasuks mingi 10 tundi.

Joogipunktis läks Ergo natuke ette ja ma ei hakanud teda taga ajama. Olime vast kuskil 6 min/km jooksnud, sest ka esimese ringi lõpus oli mu aeg veel nii, et läks 4:17 graafikus. Aga eks ma tundsin ka, kui Ergo läks, et uus tempo on minu jaoks sobivam. Pigem tegin tantsusamme seal, kus muusikat lasti ja rahvas ergutamas ja siis lasin jälle mõnusalt sujuvalt edasi.

Teise ringi lõpus olin umbes 4:34 graafikus.

Kolmanda ringi ajal nägin Ergot, kes kõndis edasi-tagasi otsal mulle vastu ja ütles, et ma püüan ta varsti kinni. Võib-olla ma hakkasingi selle peale kiiremini liigutama, igatahes ootamatult raske hakkas vahepeal. Siis sõin-jõin rohkem, tundub, et ma suures enda lõdvalt võtmise tundes suhtusin seni lõdvalt ka laual olevasse toidukraami. Pealegi oli valmispandud topsides üsna vähe jooki, mis oli ehk pisut petlik. Ja ilm oli lausa palavavõitu, ilus päikseline samas

3. ringil ehk siis umbes 30 km peal tuli Čabulise 3:30 grupp selja tagant, tegin selle sadakond meetrit kuni joogipunktini nende tempos, päris vahva. Ringi lõpus laulsin, nagu enamasti selles staadiumis „Jää vabaks Eesti meri”, kiitsin mõttes kohalikku päevajuhti, kes teadis rahvale öelda, et tegu on patriootliku lauluga ja siis viimasele ringile. Olin kolmveerandi läbinud peaaegu täpselt oma maratonirekordiga ehk siis läksin 4:44 graafikus.

Viimane ring. Paras AIGU OM tempo. Mõnus oli tunda, et hingeldamist ei ole ja ei ole mingit kahtlustki, et lõpuni välja jõuan. Ergo oli tublisti edumaad suurendanud, ometi sain temaga edasi-tagasi lõigul veel kokku. Eespool mõned mehed kõndisid, aga ega ma väga neile järele ei spurtinud. Enne tagasipööret viimasele 3-4 kilomeetrile siiski möödusin neist. Aga kohe varsti hakkasid nad jooksma ja nagu vuhisesid mööda. Ma ei teinud sellest väljagi. Teine mees hakkas varsti jälle kõndima, aga esimene leidis järsku nagu päris kerge jala ja läks. Ma jäin teist passima, et kui uuesti kõndima hakkab, püüan ehk poolkogemata kinni. Siis sain ühe tänavanurga peal kuskil 2 km enne lõppu endale isikliku jänese, kes vedas mind peaaegu lõpuni, tempo läks üsna suureks, aga alla ei raatsinud anda ja sellest teisest mehest möödusin üsna kiiresti.

4:56.55 (netoaeg 4:56.21) oli mul 45. kord alla 5 tunni joosta, samas minutis olin aasta tagasi Tartus. Neid minuteid, mille sees ma olen rohkem kui ühe korra lõpetanud, ei ole just palju.

Mõtteainet pikaks Veidenbaumsi jooksuks on küllaga, aga eks ma veel mõtlen. Kindlasti ei ole Valmiera algtempo see, millega tasuks 170 km alustada. Aga maratonijärgsel päeval kõndisin üsna normaalse inimese sammuga, võrreldes mõne teise korraga, nii et vähemalt mingil määral enesesäästmisplaan õnnestus.

Võrumaa pikamaajooksusari 10/12

Standard

Võru Ummamuudu liina üüjuusk toimus esmakordselt. Ilmateade ei tõotanud midagi head, suure osa päevast sadas ja eks ta jäigi sadama kuni jooksu lõpuni.

Pime, vihmane ja sellest johtuvalt ka pigem jahe kui soe. Kuivõrd kõik 9 etappi läbinuna olin meestest koguni 38. kohal hetkel, startisin esimesest stardigrupist 100 parema hulgas. Tõsi, nendest paarikümnest kõik jooksud läbinud mehest olin viimane.

Päris suur mass tormas must mööda. Ehk hoidsin ka natuke tagasi, ehk lihtsalt ei lasknud eelmise nädala maraton jalgadel nii kähku õiget käiku sisse saada. Oli neid, kes minust ka ringi teises pooles möödusid, aeg-ajalt sain ise mõne kätte. Nii et jooksin enam-vähem õiges seltskonnas

Aga suurim viga oli see, et unustasin enne jooksu prillid eest ära võtta. Need muutusid üsna vihmamärjaks, kohati nägin ees vilkuvaid jooksjaid, aga ei jõudnud jälgida, kust me täpselt jookseme. Jüri ja Vabaduse nurgal jooksime läbi diskotelgist, kus lasti värvimuusikat ja diskotossu, kiideti, et saate natuke aega vihmavarjus olla. Aga kohe läks tee läbi pargi, mida nimetatakse kivipargiks ja järsku olin selili maas. Olin jooksnud vastu puud. Kas pargi ainuke puu? Ei oska ka seda öelda, kas jooksin vastu puud kõhuga, igatahes peas muhku ei olnud, prillid viga ei saanud vms. Ka kukkumisest ei tulnud häda. Pigem sain sunnitud puhkepausiga mõnusa uue hingamise. Raske öelda, kas pealamp oleks mind päästnud.

Enne teisele ringile minekut võtsin prillid eest ära. Esimesel ringil ei osanud sellest, et paljud must mööda jooksevad, midagi arvata, sest lühike maa oligi 1 ring. Teisel ringil jälle püüdsin mõned üksikud kinni, tagant ka väga palju ei möödunud. Tore oli see, et samm oli teisel poolel erakordselt kerge, võrreldes nelja eelmise etapiga.

Vahepeal juhtus ka hetki, kus kedagi ees ei olnud, siis tekkis ebakindlus, et kas ma tean, kuhu joosta. Aga kõik laabus iseenesest. Oli ikka teenäitajaid ka raja kõrval. Löödi ka trummi, tehti muudki muusikat, tantsiti breiki.

Lõpusirgel püüdsin veel tüdrukut, kes oli lõpuosas minust mööda läinud, sain ligidale, aga siis ta spurtis ka ja mul enam ei olnud midagi lisada. Ajaga 44.59 tuli 191. koht, natuke üle saja oli ka neid, kes jäid selja taha. Tulemust ei oska millegagi võrrelda, aga tunne oli päris hea. Isegi natuke üllatasid numbrid, et teine ring oli ligi minuti jagu aeglasem esimesest. Hoolimata sellest, et puule teisel ringil otsa ei jooksnud.

Üle hulga aja jälle maraton. Ja üsna korralik.

Standard

Kuivõrd olen sel aastal keskendunud rohkem Võrumaa pikamaajooksusarjale, tulin augusti lõpus Kihnus alles 4. korda sel aastal maratonirajale ja eelmisest korrast oli möödas juba … ligi 4 kuud. Võrumaa 8-14 km jooksud olid mulle viimastel kuudel kulgenud üsna raskelt, eks ma olen riski piiril jooksnud ja küllap iga kord natuke ka üle riski piiri läinud. Need on ehk liiga lühikesed ja kiired jooksud minu jaoks, ei oska neid taktikaliselt üles ehitada. Aga ehk aitavad need ülevõlli katsetused tugevamaks saada?

Maratoni eelpäeval sai koos perega mööda Kihnu saart rattaga ringi tiirutatud. Õhtul The Suni kontserdil karatud nii nagu ikka The Suni kontserdil kargama peab. Kusjuures neil pidi see kõige viimane kontsert olema. Bänd läheb laiali.

Hommikul asusin hea tujuga rajale, eesmärk joosta nii, et pärast finišit ei oleks jooksuisu päriselt otsas. Või siis koguni nii, et pärast finišit oleks tunne, et kui vaja, teeks kolm maratoni veel. Mõeldes hullule plaanile joosta septembri lõpus Veidenbaumsi jooks umbes 170 km.

Ja jooksingi nii, et poolmaratoni ehk esimese ringi lõpus oli jalg normaalselt kerge. Aga samas tundus, vaadates, kellega ma koos jooksen, et tempo on päris kõva. Ja esimese ringi lõpus tegin siiski kõva spurdi nagu muide eelmiselgi korral kaks aastat tagasi, püüdsin ees jooksva grupi kinni, iga kord usun, et sellised väikesed spurdid ei tee mulle midagi. Pärast ringi lõpetamist lasin kahe valgesärgiga jälle vahe sisse, sest ma pidin ju rahulikult jooksma. Kolmas mees selles grupis jooksiski poolmaratoni.

Lõpuprotokolli vaadates tundub, et olin teise ringi alguses 30. kohal ja selja taga ainult 4 maratoonarit.

Vahespurt oli vist ikka natuke mõjunud, paar kilomeetrit hiljem tundsin, et esimene värskus on jalgadest kadunud ja päris kerge jalutuskäik see teine ring ei tule. Vaatasin, et valgesärgid jooksevad sellise sammuga, et ma võiksin nad kunagi kinni püüda ka rahulikult joostes, mis tähendas samas, et tempot rohkem alla ma ka ei lasknud. Vahe eesjooksjatega püsis, enne tuletorni pööret sain hoopis Järvakandi mehe kätte, toakaaslase, sest ööbisime Kihnus Järvakandi Wellodega ühes suures toas. Kaks kanget meest kannustasid teineteist ja hakkasime valgesärkidele jõudsalt lähenema. Mulle andis see koostöö hoopis uue hingamise, nii et paarimees, kes oli esimese ringi oluliselt kiiremini jooksnud, aga teisel kõndima hakanud, jäi maha. Siis sain mõlemad valged särgid kätte, vist olid suisa vennad, sest lisaks ühesugusele särgile oli neil ka üks perekonnanimi. Tol hetkel oli neil väike vahe sees, aga lõpetasid jälle kõrvuti.

Minu viimased 10 kilomeetrit kulgesid nii, et oli hea ja kerge tunne, ei tekkinud kahtlustki, et ei suudaks sama tempoga lõpuni lasta, sellist tunnet on mu 61 maratonist vaid mõnel korral ette tulnud. Juba esimesel ringil mõtlesin, et millal peaks metsapeatuse tegema, aga kui jalg kerge, on ka põis kerge, vahel on metsapeatus rohkem ettekääne, et saaks natuke hinge tõmmata. Metsapeatust ei tulnud.

Viimasel kilomeetril või pigem viimasel poolel kilomeetril pingutasin natuke rohkem, sest üks mees oli veel kättesaadavas kauguses ja möödusin ka temast. Pärast pingi peal istudes ja järgmisi finišeerijaid oodates selgus, et meil mõlemal oli eelmisel päeval olnud pulma-aastapäev. Selline huvitav juhus. 22. koht on muidugi ilus, peaaegu lõpptabeli keskel, ajaliselt jäi muidugi 17. koht paarikümne minuti kaugusele, ja juba järgmine oli 5 minutit eespool.

Aga aeg. Sel aastal esimest korda alla 5 tunni ja kohe alla 4 ja poole tunni, mida suutsin viimati eelmise aasta maikuus Vändras. Seekordne tulemus 4:29.35. Esimene ring 2:14.24 ja teine ring 2:15.11. Negatiivne split väga ligidal. 27. tulemus läbi aegade. Huvitav märkida, et ma ei jookse väga tihti samasse minutisse, kuhu olen juba jooksnud, seekord siis 3 sekundit kiirem kui 2 aastat tagasi Paavo Nurmi maratonil Turus.

Ja jalad pole ka järgmisel päeval nii valusad nagu pärast maratoni tavaliselt. Kuigi finišis päris sellist tunnet ei olnud, et võiks kohe teise maratoni otsa joosta, siis järgmisel päeval tundus, et võiks juba küll. Pikale jooksule mõeldes tuleb kõige rohkem tähelepanu pöörata hõõrdumistele siin-seal.

Järsk paranemine tulemuses ja jooksutundes võib tulla sellest, et olen vahepeal maratonidest pikemalt puhanud. Ükskõik kui hullumeelselt joostud 15 km ei anna jalgadele ja organismile ikka sellist vatti kui maraton. Ja seegi, et Kaika suvõülikooliga sai pinged maha, esimest korda sel aastal tunnen. et ei ole enam liiga suurt koormat kukil, et ei ole korraga mitut rasket asja teha.

Sportlikule nädalavahetusele pani ilusa punkti see, et esimest korda jõudsin sel hooajal vaatama oma poja Verneri mängu FC Otepää koosseisus ja just selles mängus lõi Verner oma esimese värava

Eesti meistrivõistlustel üldse. Kusjuures mitte mingi koba, vaid väga ilusa värava. Ja Flora vastu, mis kõlab väga uhkelt, mis sest et Flora II.kihnu medal