Lipujooks 6. päev

Standardne

Jooksime kõigepealt Külaorust Vastseliina tuletõrjemaja juurde, aga keegi ei osanud öelda, mida me eelmisel päeval kooli omadega kokku leppisime. Igaks juhuks jooksime kooli eest läbi, aknast lehvitati hoolega, aga ei lisandunud kedagi. Kolm kaaslast siiski saime, tüdrukud Hanna ja Triinu ja Vastseliina noorsootöötaja Merlis. Tüdrukud jooksid Kirikumäeni (7 km), siis pidid kooli tagasi minema. 

Vahepeal külastasime Nopri talumeiereid Kärinä külas, saime seal kõhud täis. Seal leidis meid Janno Vastse-Roosast, kes oli rattaga saatma tulnud. Niilo Tiit tuli ka jooksma, ehk oma kilomeetri jagu, enamaks ei olnud aega. Veel liitusid meiega kaks ratturit, kes esindasid Misso valda.

Merlise eesmärk oli jõuda kella 14-ks Misso, et sõita Vastseliina tagasi. Panime hea tempo peale, jõudsime pooletunnise varuga Misso, aga … et meil oli veel paar kilomeetrit 300 km täitumiseni, tuli ta ikka kaasa. Tempo kerkis isegi 11 km/h, aga hirmu ma ei tundnud, mingi vabadus ja kergus oli selles sammus. Merlis hakkas tagasi jooksma, kas ta bussile jõudis või võis jõuda, ma ei saanudki aru, aga küllap asi oli seda väärt nii või naa. 

Vaid kilomeetriks oli seda hetke, mil ma sain jooksjatest üksinda jätkata. Vahepeal hõigati meid lompi ujuma, võtsime pakkumise heameelega vastu, pealegi olime just arutanud, kus võiks ujuma minna ja mida teha 20 minutiga, mis me Haanja valla piirile liiga vara jõuame. Saime ka veepudeleid täita, tegime pilti koos. Üsna liigutav hetk oli.

Haanja valla piiril lahkusid Misso jalgratturid, vastu võttis meid vallavanem Gotmans ja jooksis koos noore sportlase Madis Perliga kuni Ruusmäeni. Tempo oli meil rahulik. 

Ruusmäel kutsuti mõisasse, pandi kuninga laua taha mind istuma, pakuti ka pitsikest teravat, no annad sõrme, võetakse käsi, küllap netist juba nähtud, et handsjat jõin … Jätkasime jooksmist, jooksjaid lisandus,  Allan ja Ivar tulid juba km enne Ruusmäed, Silja Suija jooksis koeraga, tempo kerkis jälle üles, võtsime toredaid tõuse … Plaanil olime vist pool tundi graafikust ees, nad olid meile pudru valmistanud, aga pudru saime hiljem kätte ja Plaani jooksjad said meid ka kätte.

Munamäe juures tuli spontaanne otsus minna ja viia võrukeste lipp ka torni. Ivar hoiatas, et ma ei jookseks mäkke üles, vaid teeks venitavat sammu, kuuletusin, aga tasasemad kohad ikka sörkisin natuke. Torni üles ja alla muidugi jalgsi. 

Finiš Mooska talus, Veerojade juures, kohe suitsusauna, Eda tegi suurepärase vihtlemise savi ja meega ja mida ta sinna veel lisas, igatahes lihased said mõnusaks küll.

Väsimus oli õhtul korralik – kui ajasin rahvaga juttu ja samal ajal kirjutasin blogipostitust, vaatasin järsku, mida olin kirja pannud ja … olin rida alustanud sõnadega: Vahepeal sõitsime …
Homme siis viimasele katsumusele vastu, hea on mõelda, et vaid 15 km, aga enne kirikuplatsi ei saa öelda, et tehtud!

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Lipujooks 5. päev

Standardne

Algas täiesti uue seisuga. Õnnestus alustada päeva ainsa jooksjana. Tõsi, Külli sõitis rattaga kaasa. Aga enne Kamnitsa tee pealt välja jõudmist lisandus Allan, kellest sai esimene kolmel päeval osavõtnu. Õhtuks sai ta kokku 80 km. Uued tossud olid tal ka.
Oravaks oli liitujaid juba tunduvalt rohkem, kool oli meid tervitama tulnud, muidugi pakuti Oravakese kommi, aga ka kurki näiteks. Enne Võmmorski jõudmist oli Kliima küla Kliima talu, mille peremees Mart (Suurmann) mängis meile lõõtsa, kinkis mesilaste toodangut, mis on midagi enamat kui mesi ja ka jooksis kilomeetri kaasa – lõõtsaga muidugi.
Jalad olid üsna kanged juba, kuigi vaid pisut üle 10 km läbitud. Värska vallast käidi ka piiri peal tervitamas, sest läbisin enne Setumaale jõudmist veel ka Värska valla Võrumaa-osa.
Võmmorskis oli võimas vastuvõtt, vahepeal oli Triinu mulle vastu jõudnud ja andis mu pidulikult setudele üle. Andis mulle kaasa kaarnakivi, mille ma taas Võrumaale jõudes pean uuesti maha poetama. Ülemsootska ja teised sootskad tervitasid mind kõnedega ja ühine tee läbi Setumaa võis alata. Hõrna Aare teavitas ka ühest nulgast teise jõudmisest. Meid saatsid ka Värska Spordikooli neli noort kuni Obinitsani.
Triinu oli kahe tütrega, üks päris suur, teine päris väike, lapsevankris. Mul õnnestus Ilo vankriga päris mitu kilomeetrit joosta, andsin talle ka vahepeal lipu hoida, ta tuli sellega suurepäraselt toime.
Pikne ähvardas kogu aeg, aga saime taas vaid sümboolseid piisku. Vahepeal jooksis meile vastu Anne, kes siis juba kolmandat korda rajal. Enne Obinitsat saabus ka Ingrid, eriti kerge jalaga tütarlaps, kes aga lausa tõmbas kiiremale tempole.
Obinitsas siis mõnus tõus, mis viis meid Lauluimä kujuni. Võmmorski tõus oli ka enne olnud ja päris mitu kobedat ronimist oli ka enne Meremäe mäge.
Lõuna Obinitsa Seto seltsimajas, suulliim muidugi mõista, teine pits handsjat (esimene oli vastuvõtu ajal), ja korralik sirutus leso pääl.
Siis pilditegemine Obinitsa poe müüjatega ja jätkus hoogne jooks Ingridi seatud tempoga ja kuuma päikesega. Meremäe mäkke ronimisele järgnes ka vaatetorni ronimine, vaatasime kus on Võrumaa, kus on Setumaa ja võtsime taas ka pitsikese handsjat ja paari kilomeetri pärast Setumaa piiri pääl veel ühe. Ingrid asus koduteele, sammuga, mis oli vabanenud kohustusest meie tempoga arvestada.
Vastseliina vald võttis siis mu pärast väikest tseremooniat ja härdushetke üle ja jooks jätkus endises rütmis. Meremäe mäel tabas meid taas Allan, kes Oraval oli meiega natukeseks hüvasti jätnud.
Vanas Vastseliinas kõrtsu man tõmmati nöör ette ja pakuti edasiliikumiseks hobust. Kepp-hobust. Tegin mingi paarkümmend meetrit tolle seljas ka. Nii et lisaks lapsevankrile veel vaheldust jooksurutiini.
Enne Vastseliinat läks vahepeal raskeks muutunud samm üsna hoogsaks, aga mingi hetk tegin metsapeatuse ja siis jätkasin taas hästi rahulikult.
Vastseliina oli vaikne, ei osatud meid oodata vist veel. Oli arutelu, millistkaudu Külaorgu, lõpp-punkti jõuda, lõpuks läksime Pätisilla kaudu. Väga mõnus tee, kuigi pikk tundus. Ei olnud kuigi raske pingutamast hoiduda. Anne kirus päris kõvasti vahespurte, teda vist hakkasid krambid kimbutama. Aga kena sammuga kiriku ligidale Kadri juurde jõudsime ikkagi kõik.
Tracklogiga on meil segadus, nimelt näitas see meil tänast päeva 70 km pikkusena, aga reaalselt oli vaid 49 km. Kas oli asi selles, et miskipärast alguses ei saanud Tracklog sisse lülitatud, kuigi lülitasin küll, aga … no igatahes sai üle 10 km joostud ilma, siis Rahman helistas, et kas makati. Püüame selgitada, mis tegelikult toimus, aga igatahes on nüüd läbitud 275 km, õnneks on Tomi rattal ka geps peal, hea kui sellised asjad on dubleeritud …

.

4. lipujooksu päev

Standardne

Alustasime hommikul Moostest, muide teadmisega, et päev otsa peaks
sadama. Tegelikult alustasime lõunast, kella 13, pikem puhkus kulus
ära tõesti.

Alar oli kaasa kutsunud Geidi, eks tal oli mure, et ma pean üksinda
jooksma. Siiski tuli punti ka Siim, nemad kaks saatsid mind Räpinani
välja. Aga lisaks oli pundis palju verinoori, kes kimasid päris
hoolega. Kui ma olin ühele taas järele jõudnud, küsis ta, miks ma
nii aeglaselt jooksen. Hakkasin naerma – kes kellele praegu järele
jõudis. Mingi hetk tuletas Alar poistele meelde, et nad peavad omal jalal ka
tagasi jõudma, selle peale nad kadusidki tagasiteele.

Ruusa kool tuli meile vastu Räpina valla piiri peal, seal oli näha, et
päris tõsiseid sporditegijaid seas. Leevakul oli suurem
pannkoogisöömine, jalg oli tegelikult üsna kange juba. Mulle tundub,
et ei suutnud jälle teiste tempole piisavalt vastu seista.

Oluline oli, et natuke enne Räpinat tähistasime vihmamärjal kergliiklusteel piduliku seisakuga 200
km täitumist. Aga Räpinasse jõudes kontrollis mind doktor Ave ja sai
Aapole Rahmani kiri üle antud. Vist aeglasemalt küll ei läinud, kui
Eesti Postiga.

Räpinast anti meid üle – kaks tütarlast, kes lubasid joosta niikaua
kui jaksavad. Jaksasid täitsa hästi, lihtsalt üks pidi koju minema …
vahepeal tuli üks mees veel punti. Aga enne kui me jõudsime nendega
hüvasti jätta, jõudsid Võrust peale väsitavat päevatööd Inge, Juho ja
Kadri, vahepeal Kivi talus tädid ütlesid, et meid on hommikust saadik
oodatud, siis tekitas segadust küsimus, kas meie marsruut peaks
kulgema läbi Ilumetsa jaama, aga tundub, et Ilumetsa jaamaülem siiski
käis Orava valla piiril meil vastas. Orava vallas oligi nii, et
pidevalt rahvast lisandus, siis tuli ka sotsiaalne elektriauto meid
saatma, lõpp ei tahtnud ega tahtnud tulla, koguaeg oli viis
kilomeetrit lõpuni, siis ütles keegi et 1,5 km, siis jälle 2. Jalad
olid üsna väsinud, tegelikult hakkas asi raskeks minema natuke peale
Räpinat, aga lõdvestusin ja lasin jooksul voolata, siis ei olnudki
väga raske. Külli pool Kamnitsas saun, söömine, kuivõrd jõudsime üsna
hilja, ei jõudnud blogipostitust teha, püüan sellele pihta saada
hommikul, tundub, et väljajooks hilineb pisut.

Kilomeetrid

Standardne

Praeguse seisuga on raske öelda, mis täpne kilomeetrite arv lõpuks tuleb. Ei viitsi süveneda, aga 11 km oleks nagu esialgse arvestusega kaotsi läinud. 

Lipujooksu kolmas päev

Standardne

Seekord liitus kohe hommikul Urvaste seltsimaja juurest Jaanus Õispuu ja tema pidas ka kenasti lõpuni vastu.

Urvaste vallast väljudes kohtusime Sõmerpalu valla delegatsiooniga, nemad liitusid oma valla lipuga. Pühajõe peal, kus meie tee esimest ja eelviimast korda Võhandut, tähtsat Uma Pido sümbolit ületas. Rahman pidas kauni kõne ja andis kaasa kirja Ilvesele Räüpinaase (Contra, sa oled ju postimiis:) Nämma laud oli ka, kitsejuustu ja muu kraamiga. 

Sõmerpalu valla lippur Ragnar otsustas jätkata ka Kanepi vallas, sest keegi ei tulnud valla piirile tervitama, kellele mind üle anda. Lõpuks installeerisime natuke seda lippu Kanepi vallamaja seinale. Epp oli katnud rikkaliku toidulaua, midagi saime sealt ka kaasa krahmata.

Olime üllatavalt palju graafikust maha jäänud, nii et Anne, kes sõitis bussiga Savernasse, jooksis meile vastu. Tema jätkas vahvalt Põlvani.

Keerasime ära Krootuse peale, sealne põhikool oli korraldanud nii vahva teatejooksu, mis kestis umbes 5 km, et ajas mindki hasarti. Tundus, et võisin seal natuke üle pingutada. Vast mitte liiga palju. 

Nad kandsid Kõlleste valla lippu ja võrukeste lippu ka. Teatejooksu lõpuosas enne Ihamaru liitusid Adra Margus ja Sepp Lahedalt ehk lahe sepp. Põlvasse sissesõidul sõitis meie ees auto pagasnikus Ojasaare Toomas, kes mängis lugusid, mida me ka kaasa laulsime. Üldse oli täna pillimängijaid lugematul arvul 

 Värskendav suplus Põlva järves, see ongi mõnusalt jahe järv. Viimaseks 14 km-ks, mis lahutas meid Moostest, tuli jooksma Tõnuke, kes oli hommikuspoole juba ühe kõva võistluse teinud, nagu tema puhul tavaline. 

Jalg oli raske, oi kui raske ennast sundida. Aga lasin lõdva sammuga, vahel oli see kiirem, vahel aeglasem. 

Mooste valla piiril võttis meid vastu ja asus viimast 5 km jooksma kolmas vallavanem sel distantsil – Needo Ülo. Maandusime Mooste mõisa viinaköögis, saabumise puhul tuli võtta ka rituaalne pits viina. Mõnus õhtusöök ja korralik suitsusaun, õhtu venis päris pikaks.

Venitused ja saun tegid lihased üsna heaks, tundub. Kui nüüd saaks jagu ka hõõrdumisest kohas,. kuhu plaastrit keeruline panna, oleks päris hea.

Homme siis lühem maa.Kuigi ka tracklog on kaks viimast päeva näidanud jupp maad lühemana kui mul esialgu arvestatud, ei saa ma aru, kust see vahe tuleb. Aga tuleb neid arve uskuda. 300 km vast ikka kokku tuleb.    .