20 maratoni aasta 15/20 Ida-Virumaa staadionimaratoni öömaraton

Standard

Päeva teist maratoni oodates ei saanud ma aru, kuidas ma võisin esimesel maratonil nii raiskavalt enda kehaga ümber käia, mis oli mul arus. Samas uue stardi eel lõi adrenaliini nii üles, et koha pealt minema saamisega ei olnudki enam raskusi.

Kell oli 23, päike ja kuumus olid loovutanud koha pimedusele ja kergele jahedusele. Esimesed paarkümmend ringi jätsid mulje, et tuleb selline rahulikult läbi joostav maraton, kus kellegi taga arutult jooksma ei hakka, võib-olla isegi kellegagi koos ei jookse ja sellest maratonist ei olegi midagi eriti kirjutada. Mõnusa sammuga liikudes läksin mitmeid kordi mööda kahest mehest, kes vaid pisut rohkem kui pool tundi tagasi olid lõpetanud oma teise maratoni (kolmas mees siiski kolmandast loobus.  Üks neist kahest, Priit, otsustas pärast jalgade käimasaamist, et teeb ühe korraliku jooksulõigu vahelduseks ja siis ta ütles, et püüab kuueringilist vahet minuga tagasi teha. See õnnestus tal üsna kiiresti.

  1. ringil (10 km) toimus selline asi, et mu odava pealambi konstruktsioon vallandus, abivalmis toidupunkti rahvas võttis selle kordategemise oma südameasjaks. Siiski tuli veel mitu korda uut remonti üritada.

Ja juba enne poolele maale jõudmist, 47. ringil, sai kergus jalgades ja kogu organismis otsa, see algtempo ei olnud ikka nii rahulik kui tundus. Või mis iganes. Igatahes olin peagi kolme-maratoni-meeste Priidu ja Ragnariga taas pundis, nagu ka päeva esimeses maratonis. Aga seekord tähendas see jalutamist. Kilomeetrid 18-30 katsime ilmselt 2 tunniga. Mida on päris palju.

Kuni meile juba paarikümne ringiga sisse teinud Sigrid meid taas kinni püüdis ja Priit otsustas natuke temaga jooksmist proovida. Pärast väikest endamisi arupidamist otsustasin nendega liituda, kuid ega see vahe nüüd nii kenasti ka ei vähenenud. Lõpuks sain kätte Sigridi, aga mitte Priitu. Priit oli sujuvalt, märkamatult minust juba 2 ringi ette saanud ja kui Sigrid oli lõpetanud, siis jätkasime taas kolmekesi jalutades. Ragnar oli üle 10 ringi meist maas.  Aga ka see jalutamine oli ränk rügamine. Hingamine ei olnud päris vaba ja üldse oli organism üsna kurnatud. Ilmselt avaldas mõju vähene magamine, eelnev(ad) maratonid ja mulle ehk isegi see, et olin vahepeal palju söönud. Natuke hakkas vihma sadama, arutasime, et see oleks asjakohasem päeval olnud, aga eks ilmataat talita ikka oma plaanide järgi.

Võtsin juba varakult vastu otsuse, et viimased 2 km püüan joosta. Priit liitus minuga, temal oli muidugi ainult 3 tiiru jäänud. Päris hea oli joosta, tundsin kuidas finiš läheneb. Viimane ring oligi mul selel öö kiireim. Ja rõõm ränga katsumuse edukast lõpetamisest oli nii suur, et  lausa kummaline lõpptulemus 6:15.57, konkurentsitul minu aeglaseim maraton,  ei häirinud

Oli päris stiilne variant tähistada järjekordset juubelit – see oli minu 40. maratoni finiš.

11753706_876305132405802_4094857014073712116_n

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s