Kuidas ma Itaalias internetis käisin

Standard

Kuu aega Itaalias kirjandusega tegeleda on päris hea mõte.  Eriti kui tõlgid läti keelest raamatut, kus keskseks tegelaseks koertekari ja kuskil sinuga samal tänaval elab peidetud koertekari, kes mitu korda päevas, vahel isegi öösiti korraliku klähviorkestri valla löövad. Lisaks sellele juhtus külade vahel jalutades sarnane stseen nagu raamatus, kus poiss vaatab, et koerad tormavad tema poole, aga selgub, et nad ei tee temast üldse välja, vaid tormavad limusiini ründama. Erinevused vaid mõned – raamatu tegevus toimub linnas, minu juhtum külavaheteel – koerakarja asemel mul vaid üks koer ja limusiini asemel on uunikum, eriti pisike ja plärisev auto.

43483736_430415400823996_7659945289037381632_n

Teadsin juba ette, et korteris, kus kirjanikud elavad, ei ole internetti. See tundus pigem meelitav, sest interneti mitte liiga hea kättesaadavus võib pigem  kirjanduslikule mõttelennule kasuks tulla.  Mazzano olusid  tutvustavast kirjast lugesin, et internetis saab käia raamatukogus. No näiteks 3 korda nädalas mõned tunnid internetis käia peaks ju piisav olema. Otsustasin, et neil päevil, kui on mõni vana uudis üles riputada, käingi.

Läksin siis  otsima raamatukogu, aga selle koha peal osutus olevat hoopis muuseum, ainult et parasjagu suletud. Vaid see, et ühe prügikasti peale oli BIBLIOTEKA  kirjutatud, andis lootust, et kuskil see raamatukogu peab seal olema. Käisin tiiru ümber muuseumi, ei leidnud. Läksin siis hoopis kohvikusse, kus pidi ka võrk olema. Tellisin teed ja jäätist ja mis seal kõik veel oli ja vaatasin netist infot Mazzano raamatukogu kohta. Paistis, et raamatukogu peab ikkagi sellessamas majas olema, kus muuseum. Selgus, et umbes 6 aasta vanused andmed enam ei klapi ja nüüd oli raamatukogu hoopis teistel päevadel lahti. Mis siis ikka, rahuldasin sealsamas kohvikus oma netivajaduse ja järgmisel päeval olin kõpsti raamatukogus kohal. Sain ka muuseumimaja uksest sisse ja selgus, et teisel korrusel raamatukogu tõesti on. Seal ukse kõrval oli ka silt lahtiolekuaegadega, üks õhtupoolsetest aegadest oli küll kinni kleebitud. Nii et kolm korda hommikul ja kaks korda õhtul. Saab hakkama küll.

Ootasin, kell sai 10, Eesti aja järgi juba 11, aga kedagi ei tulnud mulle ust avama. Koristaja, kes piisavalt inglise keeles suhtles, käis kõrval asuvad konstaablitoas, helistati raamatukoguhoidjale, võib-olla, siis tuli ta mulle ütlema, et raamatukogutöötaja lubas 10 minuti pärast tulla. Mispeale istusin rahulikult 3 tundi seal ühe laua peal, ei tulnud kedagi. Istusin rahulikult sellepärast, et mul oli internet. Mitte küll raamatukogu oma, see oli salasõna all ja võib-olla tol hetkel koguni välja lülitatud. Ei, see oli linnainternet, kuhu sai 50 sendi eest endale konto teha ja see oli tore, sai soovi korral ka öösel internetti tulla, sest ilm võimaldas särgiväel paar tundi öises Mazzanos istuda.

Võimalus öösel internetti minna lahendas ka minu selle kuu suurima küsimuse internetiga seoses – kuidas vaadata Eesti jalgpallikoondise kahte mängu, mis neil päevil toimumas. Läksin aga kohaliku aja järgi 20.30 täislaetud akuga linnaplatsile ja kuigi ETV ülekannet välismaal vaadata ei saa, leidsin mingi serbohorvaadi keelse striimi. Laulsin hümni kaasa ja puha. Aga vaid veerand tunniks seda rõõmu oligi, nüüd selgus, et linnawifil on päevalimiit, mis ilmselt ei olegi nii hirmus väike, aga striimi vaatamiseks siiski napp.

Jäi üle vaid proovida Novella baari, sellega ainult see häda, et suletakse täpselt teise poolaja alguseks. Aga läksin sinna, istusin maha, vaatasin, elasin kaasa. Olin seal juba tuttav nägu. Uuriti, mida vaatan. Ütlesin, et Eesti-Soome jalgpall, siis teatati, et baaris on üks soomlane ka. Oligi. Ta ei vaadanud mängu, aga oli tulemusest huvitatud küll, tema poeg oli ka jalgpallur olnud, aga tema vanemad Mazzano püsielanikud.

Teise poolaja algus. Mul lubati lahkelt seal istuda, kuni nad koristavad. Mängu lõpuni nad ei koristanud, jäi veel paarkümmend minutit, aga kui astusin nende aiast välja, jätsid nad enne sulgemist mulle ühe tooli. Tõsi, sealpool, kus oli parem levi, oli ka ühe koera leviala, ega mind tema haukumine niiväga ei häirinud, aga kartsin, et see võib kellegi und häirida, tundsin natuke piinlikkust.

Eesti kaotas mängu viimase minuti väravast 0:1, tooli oli aga väga lihtne üle aia tagasi tõsta.

Teine mäng Ungariga esmaspäeva õhtul, Novella aga just sellel päeval kinni. Kõikidel baaridel oli seal üks vaba argipäev. Ainuke lootus, et internet on neil sel ajal sisse lülitatud. Oli küll. Nad ise askeldasid ka seal, vist suurem koristuspäev. Nägid mind ka, soovisid meie jalgpallimeeskonnale edu. Ja paar minutit pärast nende lahkumist läkski Eesti 1:0 juhtima. Samas ungarlaste kiiret vastuväravat ma otsepildis ei näinudki, sest just otsustava söödu ajal jäi pilt seisma. Nii et mugavust üle tee pargipingi peal istuda ei saanud ma endale siiski lubada. Läksin panin läpaka baari kõrval prügikasti peale ja muudkui aga vaatasin. Igale mu tundepuhangule (ja neid selles mängus jätkus – tulemus 3:3) reageeris ka koer. Aga ära vaadatud ta sai, kusjuures leidsin kogemata eestikeelse striimi!!

Raamatukogus käisin paar korda veel, huvi, milline võiks Itaalia raamatukogu välja näha, püsis, aga uks jäigi suletuks. Viimane kord käisin reedel enne väljakuulutatud puhkusenädalat, aga koristaja näitas sildi peale ja seletas lahkesti, et raamatukoguhoidja sõitis Sitsiiliasse, ma ei hakanud enam vaidlema, et see silt ütleb, et ta puhkab alles järgmisel nädalal.

Minu ootamiste ajal käis ainult kaks väikest tüdrukut uurimas, et kas raamatukogu lahti on. Ja telefon raamatukogus helises ka aeg-ajalt. Siiski tundus, et üldsus teadis, et raamatukokku ei ole mõtet tulla.

**

Veel mõtlesin, et saadan mõne postkaardi. Perenaine Carla oli minu soovi peale üsna imestunud, et tänapäeval saadetakse ju e-kaarte ainult. Postkontoris selgus, et seal kaarte ei müüda, need tuleb osta poest ja siis minna postkontorisse saatma. Ja ega igas poes ei müüdud ka. Tuli kõigepealt mäest alla Minimarketisse minna ja siis uuesti üles ronida. Mul võttis see mitu päeva aega.   Siis nad veel otsisid postkontoris jupp aega tariife, millist raha peab minu käest küsima, ilmselgelt ei olnud see neil igapäevane tegevus. Aga tehtud ta sai.

44775360_324081941747102_215907950135345152_n

**

Siis sõitsin Firenzesse, et vaadata jalgpalli. Fiorentina-Cagliari. Leidsin netist soodsa hinnaga hosteli, mis ka staadionist liiga kaugel ei olnud. Kui jõudsin hosteli aadressile, oli juba üsna pime. Läksin väravast sisse, ühtegi maja ei olnud, läksin teed mööda edasi, ikka ei tulnud maja. Läksin veel natuke edasi, viimaks tuli märk selle kohta, et see maja ikkagi tuleb veel, et ma ei ole temast mööda pannud. Ja kohale ma jõudsin ja sissemöllimine läks juba ilma probleemideta. Igasuguste mugavuste puudumine, selleks olin mõistagi valmis, näiteks poiste WC ja pesuruum ei olnud isegi samal korrusel ja läpakat sai laadida vaid ukse juures tabureti peal. See-eest oli korralik wifi ja hommikusöök nagu ta ikka Itaalias kipub olema. Tass kakaod oli talongi eest. muud – saia, küpsist, võid, šokolaadikreemi, moosi, vett ja mahla – sai isu täis süüa. Ja muidugi võimalus magada ülemise nari peal, seda ei jätnud ma kasutamata.

Ja lisaboonusena sain järgmisel päeval seal kõndides tähtsat nägu teha ja seletada järgmistele otsijatele (tüdrukud Hispaaniast ja õhtul veel mehed Saksamaalt) – jah, ma võin teile juhatada, jah ma tean, see tõesti alles tuleb veel.

**

Aga ehk kõige suurem kimbatus oli pärast Firenzet ja Roomat Mazzanosse tagasisõit. Jõudsime Saxa Rubrasse, mis juba Rooma linna veere peal ja sealt saab Mazzano autobussi istuda. Aga kuskil tabloo peal ei olnud infot, kust Mazzano autobuss minna võiks. Uurisin bussiootajate ja ka bussijuhtide käest, ei midagi. Ühe bussi peale oli Nazzano kirjutatud, aga see ikka teine koht, hea et selle peale ei läinud.  Ka Calcata nime ei paistnud kuskilt, teadsin, et just sinna suunda lähevad Mazzanost autobussid edasi

Viimasel hetkel leidsin inimesed, kes kinnitasid- jah, meie ootame Mazzanosse minevat bussi.  Aga ma tean, et ma midagi selgeks ei saanud, kui ma pean uuesti minema, olen sama hädas.

Ja ühistranspordi talongid. Vahepeal käisid need masinasse noolega näidatud suunas, vahel noolele vastassuunas. Hea, et suundi on vaid kaks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s