Rõuge rattamaratonile mind värvati, et tekitada meediakära. See oli välja kuulutatud nagu minu võistlus purjetaja Johannes Ahunaga.
Oma rattaga tutvusin alles poolteist tundi enne starti. Tore ratas, hakkasin kohe harjutama. Ma olin sellise käiguvahetussüsteemiga sõitnud küll varem, aga tahtis tublisti meelde tuletamist … Aga päris perfektselt selgeks ei saanud sõidu lõpuni, ikka oli mõtlemist enne käiguvahetust, et kuidas see käis ja vahepeal sai ka vales suunas kange liigutatud.
Läksin staadionilt minema viimasena, aga minu konkurent Johannes ootas mind järele ja sõitis minuga ja jagas kogemusi. Ta on ka Haanja 100 läbi sõitnud. Läksime tempos, mis tundus mulle alguse kohta natuke liig, aga ikkagi läks jupp aega, enne kui kellegi kinni püüdsime. Johannes sõitis vahepeal eest ära, selgus, et sellepärast, et mind natuke filmida. Ta võttis asja mõnusalt, aga ilmselt oli tal natuke igav ka, pidi liiga palju mind järele ootama. Pärast esimest joogipunkti (umbes 15 km peal) sõitis ta oma teed ja edestas mind lõpuks peaaegu tunniga.
Johannes küsis, kas ma joonud olen ka, aga mul ei tulnud pähegi, et ratta küljes peaks joogipudel olema, sest rajal on toitlustuspunktid. Eks ma siis tankisingi punktides erilise hoolega. Aga noh, eks neid punkte oli rajal vaid kolm 43 km peale.
Sain üsna varsti aru, et mägedest üles väntamine väsitab mind liiga palju, olgu käik mis tahes. Nii et kui tundsin, et raskeks hakkab minema, tulin sadulast maha ja jooksin või kõndisin ratta kõrval. Nii püüdsin ikka mõne ratturi kinni ka. Joogipunktis umbes 28 km peal (distants kokku 43 km) tulid vist kõik seljatahajäetud mulle järele, aga hoolimata pikast boksipeatusest sain ikka enne neid minema, üks küll püsis mitu kilomeetrit kannul, aga ühel ekstra hullul tõusul jooksin vahe sisse. See oli selline mudane tõus, et oleks naglisid vaja läinud. Peab mainima, et oli ka laskumisi, kust tuli ratas õlal alla minna. Ka mitmeid purdeid ületasin jalgsi. Ühesõnaga olin üsna alalhoidlik.
Lihtne ei olnud kuidagi, klenksu hoidvad käed ja muidugi tagumik jäid üsna valusaks. Ratas oli üsna porine, käiguvahetus väga hästi alati ei toiminud. Aga piisavalt. Pealegi oli minu arsenalis tõusudest üles jooksmine, nii et sain ka väiksemate käikudeta hakkama.
Viimases söögipunktis sai see teine mees mu ikka jälle kätte, sõime mulgi putru ja läksime koos minema. Aga siis jõudsime ruusatee peale, kus ma tundsin ennast nagu kala vees ja panin kohe korraliku vungi peale. Viimastel kilomeetritel nägin veel ühte ratturit ees, aga kinni enam ei püüdnud, minut jäigi vahet.
Tulemus oli natuke üle 4 tunni, tagantpoolt 5. koht. Selles mõttes eesmärki ei täitnud, et minu stardinumber oli 333 ja mõtlesin, et võiks 3:33 sõita, siis jõuaks kenasti jalgpalli vaatama. Lisaks oleks tore olnud 43 km läbida rattaga kiiremini kui olen seda joostes teinud. Aga jäin umbes 20 minutit jalgpallile hiljaks ja mängu ainus värav löödi 5. minutil.
Igatahes oli tore sõit, mõnus kogemus, aga kas mägiratas mul sõltuvust hakkab tekitama … pigem siiski mitte.
konnulacontra 