Peab kohe ütlema, et olen juba korduvalt ennast tänanud, et konkreetselt aastapealt loobusin Uhtjärve jooksu korraldamisest. Sest suve peale on sedakorda sattunud sedapalju kirjatöid, et üks ei jõua veel valmis saada, kui teine ukse taga ootab. Ei kujuta ette, kuhu see jooksu korraldamine oleks veel mahtunud.
Aga jooksul osalemine leidis kalendris koha ikkagi. Olin vahepeal ainult kepikõnniga tegelenud, ütleme nii poolteist aastat, aga järjest enam kiskus jooksusammu peale. Liginev Uhtjärve jooks oli hea motivaator tõsiselt jooksmine ette võtta. Arvan, et 6-7 trenni jõudsin ikka teha, erinevate tempodega. Viimane kord juba üsna rahulikult ja ega liiga väsinud tunne ei olnud ka.
Jooksupäev. Jalutasin rahulikult kohale, natuke heina tuli hommikul teha, midagi nipet-näpet veel. Poolteist tundi varem olin kohal, vaatasin ringi, ei paistnud ühtegi kohta, kuhu oleks abikäsi vaja pakkuda. Kuumus oli küll – nagu ikka Uhtjärve jooksu ajal. Viskasin puu varju pikali ja imestasin – – mingit sebimist ei paistnud. Ma küll rabelesin viimased tunnid muudkui edasi-tagasi ringi, kogu aja oli midagi korraldada.
Mängisin Eliisega veel korvpalli ja mõistagi olime koos Tõnukesega ka Eliise taustavõimlejad.
Jooksma läksin koos Mikaga rahulikult viimaste seas, kepikõndijatele vähemalt jalgu ei jäänud, vast need lasti ka väikese viivitusega rajale, sest neil aega ju ei mõõdetud.
Kui olime Nõiariigi tee pealt ära keeranud, jäi Mika siiski varsti selja taha, järgmised, kelle kinni püüdsid, küsisid, et kas alla tunni? Arvasin, et alla tunni ikka. Ega küll ei mäletanud, kas olen kunagi üle tunni ka jooksnud. Võrrelda on küll raske, seekord rada mõnevõrra lihtsam, aga vist pikem ka.
Ühest küljest oli kahju, et pidi pikalt asfaldi peal jooksma, selle asemel, et kaldusel metsarajal üles-alla joosta, aga teisest küljest sobis mulle isiklikult hästi, sest mingites ekstreemtingimustes ei olnud üldse paar aastat harjutanud.
Enne joogipunkti laululava juures hakkas hasart sisse tulema, andsin juba rohkem hoogu ja möödusin mõnest, boksipeatus oli nagu ikka pikem kui teistel. Suurt tõusu ei proovinudki eriti palju joosta, aga ega sellepärast keegi minust mööda ei läinud. Üles jõudes nägin varsti, et 3 km ainult lõpuni. Hakkasin vaikselt teistest mööduma, ka teine pool oli kergem kui seni, joogipunktis sain Klaari Margusest mööda, ma ei tea, mida ta seal asjatas. Aga tuli väleda sammuga järele ja nii palju ma ei julgenud juurde panna, et temaga korrakski kaasa minna. Lootsin lõputõusu joosta, aga see osutus ikkagi liiga raskeks, lasin ka mõned jooksjad mööda veel. Kuskil 30 jäid ikka selja taha ning kaks ja pool minutit alla tunni jõudsin ka. Nii et suurt jooksupaastu silmas pidades pidasin täitsa viisakalt vastu. Eks mõistlik algus oli ka. Siiski suutsin hoolimata kergest rajaprofiilist korralikult ära väsida.
Sain vallalt jooksukuninga märgi, et olen Uhtjärve jooksu vedanud, sai 6 aastat, tollal hakkas minu hammas paremini peale kui kellelgi teisel, aga nüüd on vald suurem ja korraldajate ring laiem.
Rajajulgestust oli mitmes kohas ja esimesel poolel, mis läks põhimõtteliselt läbi Uhtjärve küla, oli ka publikut. 2 km enne lõppu oli ka lisajoogipunkt, mida minu ajal ei olnud, aga mis oli väga hea. Küllap mitmetel oli hea meel, et rada nii ekstreemne ei olnud, mul oli sellest ikka kahju ka, aga noh – kes teab minust veel paremini, milline suur töö oli selle raja läbi metsade uuristamine. Kõige tähtsam, et traditsioon jätkub.
konnulacontra 