Uhtjärve jooksul jälle vaid osalejana

Peab kohe ütlema, et olen juba korduvalt ennast tänanud, et konkreetselt aastapealt loobusin Uhtjärve jooksu korraldamisest. Sest suve peale on sedakorda sattunud sedapalju kirjatöid, et üks ei jõua veel valmis saada, kui teine ukse taga ootab. Ei kujuta ette, kuhu see jooksu korraldamine oleks veel mahtunud.

Aga jooksul osalemine leidis kalendris koha ikkagi. Olin vahepeal ainult kepikõnniga tegelenud, ütleme nii poolteist aastat, aga järjest enam kiskus jooksusammu peale. Liginev Uhtjärve jooks oli hea motivaator tõsiselt jooksmine ette võtta. Arvan, et 6-7 trenni jõudsin ikka teha, erinevate tempodega. Viimane kord juba üsna rahulikult ja ega liiga väsinud tunne ei olnud ka.

Jooksupäev. Jalutasin rahulikult kohale, natuke heina tuli hommikul teha, midagi nipet-näpet veel. Poolteist tundi varem olin kohal, vaatasin ringi, ei paistnud ühtegi kohta, kuhu oleks abikäsi vaja pakkuda. Kuumus oli küll – nagu ikka Uhtjärve jooksu ajal. Viskasin puu varju pikali ja imestasin – – mingit sebimist ei paistnud. Ma küll rabelesin viimased tunnid muudkui edasi-tagasi ringi, kogu aja oli midagi korraldada.

Mängisin Eliisega veel korvpalli ja mõistagi olime koos Tõnukesega ka Eliise taustavõimlejad.

Jooksma läksin koos Mikaga rahulikult viimaste seas, kepikõndijatele vähemalt jalgu ei jäänud, vast need lasti ka väikese viivitusega rajale, sest neil aega ju ei mõõdetud.

Kui olime Nõiariigi tee pealt ära keeranud, jäi Mika siiski varsti selja taha, järgmised, kelle kinni püüdsid, küsisid, et kas alla tunni? Arvasin, et alla tunni ikka. Ega küll ei mäletanud, kas olen kunagi üle tunni ka jooksnud. Võrrelda on küll raske, seekord rada mõnevõrra lihtsam, aga vist pikem ka.

Ühest küljest oli kahju, et pidi pikalt asfaldi peal jooksma, selle asemel, et kaldusel metsarajal üles-alla joosta, aga teisest küljest sobis mulle isiklikult hästi, sest mingites ekstreemtingimustes ei olnud üldse paar aastat harjutanud.

Enne joogipunkti laululava juures hakkas hasart sisse tulema, andsin juba rohkem hoogu ja möödusin mõnest, boksipeatus oli nagu ikka pikem kui teistel. Suurt tõusu ei proovinudki eriti palju joosta, aga ega sellepärast keegi minust mööda ei läinud. Üles jõudes nägin varsti, et 3 km ainult lõpuni. Hakkasin vaikselt teistest mööduma, ka teine pool oli kergem kui seni, joogipunktis sain Klaari Margusest mööda, ma ei tea, mida ta seal asjatas. Aga tuli väleda sammuga järele ja nii palju ma ei julgenud juurde panna, et temaga korrakski kaasa minna. Lootsin lõputõusu joosta, aga see osutus ikkagi liiga raskeks, lasin ka mõned jooksjad mööda veel. Kuskil 30 jäid ikka selja taha ning kaks ja pool minutit alla tunni jõudsin ka. Nii et suurt jooksupaastu silmas pidades pidasin täitsa viisakalt vastu. Eks mõistlik algus oli ka. Siiski suutsin hoolimata kergest rajaprofiilist korralikult ära väsida.

Sain vallalt jooksukuninga märgi, et olen Uhtjärve jooksu vedanud, sai 6 aastat, tollal hakkas minu hammas paremini peale kui kellelgi teisel, aga nüüd on vald suurem ja korraldajate ring laiem.

Rajajulgestust oli mitmes kohas ja esimesel poolel, mis läks põhimõtteliselt läbi Uhtjärve küla, oli ka publikut. 2 km enne lõppu oli ka lisajoogipunkt, mida minu ajal ei olnud, aga mis oli väga hea. Küllap mitmetel oli hea meel, et rada nii ekstreemne ei olnud, mul oli sellest ikka kahju ka, aga noh – kes teab minust veel paremini, milline suur töö oli selle raja läbi metsade uuristamine. Kõige tähtsam, et traditsioon jätkub.

 

Juhans Līvs latviski / Juhan Liiv läti keeles

Nüüd olen ilmselt üles leidnud kõik läti keelde tõlgitud Juhan Liivi luuletused. Esimesed tõlked ilmusid 1912, siiamaani viimased 1991. No Gailiti tõlked on üsna vabad, peab päris pingutama, et aru saada, mis luuletus on tõlgitud.

Drošvien tagad esmu atradis visus Juhana Līva atdzejojumus latviski. Pirmie publicēti 1912, līdz šim pēdejie 1991. Nu Gailita atdzejojumi ir diezgan brīvi, jādomā sprindzināti, kādus dzejoļus viņš atdzejojis.

Emale

 

Dzimtenes Vēstnesis 7.01.1912 tlk/atdz.  Augusts Gailits.

Māmiņa

Mīļa, dārga mamiņa,

Dzīve nelaimīga tapa.

Atnākot pie tava kapa

Birst pār vaigu asara.

„Manās pēdās staigā,“ teici

„Dzīvē labu daiļu veici –“

Māmiņ, mīļā līgaviņa

Jauno ceļu parādīja.

Kur gan viņas ceļi gāja?

Pāri purviem, pāri kalniem …

Līdz tad maniem daiļiem sapņiem

Nāca klusā zarku-māja.

Māmiņ, iedreb koku lapa …

Bērzu zaros iedzied vējš –

Atnākot pie tava kapa,

Nāve pašam pretī dvēš …

 

Helin

Dzejas diena 1976,  Laimonis Kamara

 

Kahekõne

Zvaigzne 1985/14, Guntars Godiņš.

 

Kui tume veel kauaks ka sinu maa

 

Brīvā zeme 24.02.1933 Lonija Jēruma.

Cik ilgi vēl tumša?

 

Cik ilgi vēl tumša būs zeme tava

Un smaga, ko  nest tava nasta?

Kad vairāk nespētu, nesniegtu sava

Sen ilgota zilā krasta? …

Pār tevi vēl debesis zvaigznes mirdz,

Plaukst puķes tev ceļu jūtis,

Un tavas domas un tava sirds

Reiz pukstēs tavas tautas krūtis,

Un domas šīs ceļas un plīvo un zeļ

Un skaistākās tekas min,

Tās ceļu tautas pili tev ceļ,

Ko paaudžu paaudzes zin.

Jaunākās Ziņas 24.02.1938 Jānis Žigurs.

Mūžīgā tauta

Vai ilgi vēl tumsā šī zeme vārgs?

Mūs plecus spiež smagi kā nasta.

Vai mūžam man netikt – kas ilgots un dārgs –

vairs cerību zilajā krastā?

Vēl debesīs zvaigznes iedegsies,

un puķes plauks kapiem pāri,

un tavas domas un ilgas ies

caur simtgadu audzēm, un bāri

Ies darbos un cīņas. Drīz plīvosies

brīvs karogs, kas vedīs uz brīvi.

Un tavas ilgas ar tautu ies

uz tautas mūžīgo dzīvi.

Dzejas diena 1976 Laimonis Kamara

 

Lauliku talveüksildus

 

Zvaigzne 1985/14, Guntars Godiņš.

 

Dziesminieka ziemas vientulība

(Guntars Godiņš, nepublicēts / avaldamata.)

 

 

Sniegi sijā, un es dziedu,

dziedu skumju dziesmu es,

sniegi virpuļo no vēja,

sāpes nāk no pasaules.

 

Sniegi sijā, un es dziedu,

dziedu skumju dziesmu es,

sniegi krāsies tālā malā,

sirds ar sāpēm pierietēs.

 

Sniegi sijā, un es dziedu,

dziedu skumju dziesmu es,

kamēr vēji manam kapam

pāri ledu, sniegu nes.

 

 

 

 

Laulikule

Zvaigzne 1985/14, Guntars Godiņš

 

Läänemere lained

Zvaigzne 1985/14, Guntars Godiņš.

 

Ma lillesideme võtaks

Kāvi 1912/36,  Linards Laicens

Es puķu pušķiti ņemtu

 

Es puķu pušķiti ņemtu

un tevi sietu ar to,

es sietu ar viņu tev’ kopā –

Igauniju nelaimīgo!

 

Es debesu zilumu ņemtu

un sauli mirdzošo,

es dziesu un ausmu ņemtu

un sietu tevi ar to.

 

Un mīlestību es ņemtu,

uzticību, krietnību

un sietu ar viņu es kopā

tev’, dārgo tēviju.

 

Un asins pušķiti ņemtu,

un brāļa sirdi pie tā,

un sietu ar viņu tev’ kopā –

Igaunija nelaimīga!

Brīvā zeme 4.04.1934, A.Kempe (arī Jaunākās Ziņas 30.06.1928)

Es ziedu dzīparus ņemtu….

 

Es ziedu dzīparus ņemtu

un sietu tevi tā, –

Tev sietu, vienotu cieši,

ak bēdu bērns, Estija!

 

Es debess gaismu ņemtu,

ņemtu saulīti mirdzošo,

ņemtu rietu, ņemtu ausmu,

un sietu tevi ar to.

 

Un mīlestību es ņemtu,

ņemtu godu un uzticību,

lai sietu un vienotu cieši

tev’, dārgo tēviju!

 

Un asins saites es ņemtu,

ņemtu brāļu sirdi es tā,

lai sietu, vienotu cieši,

tev’ sāpju bērns, Estija!

Tēvijas Sargs 22.02.1935, Lonija Jēruma-Lietiņa

Ziedu vītne

Es ziedu vītni ņemtu,

Lai tevi vienotu

Es sietu ar viņu tevi

Daudz cietuse dzimtene.

 

Es debess zilgsmi ņemtu,

Sauli mirdžošo ņemtu,

Nemtu rietu un ņemtu  ausmu.

Lai tevi vienotu.

 

Un mīlestību es ņemtu,

Uzticību ņemtu un godu,

Un kopā ar tām tevi sietu,

Tu, dārgā Tēvija.

 

Un asins saites es ņemtu,

Ņemtu tautiešu sirdis ar’

Un kopa ar tām tevi sietu,

Daudz cietuse dzimtene.

 

Meri

Dzimtenes atbalss 14.05.1916, Linards Laicēns

Jūra

Pie durvīm man viļņojas jūra,

iet augšup un lejup tā;

še vilnis dzen vilni un vienmē

cits citu sviež krastmalā.

 

Un  rudzulauks viļņojas zeltīts

gar manu pagalmu šurp;

un tēvs mans un māte un svainis –

tie vārtos noraugas turp.

 

Pār mani stāv Igauņu debess,

ši zilzili mirdzošā,

un Igaunijas spīd saule

tā sildošā skaistumā.

 

Ta lendab mesipuu poole

 

Dzejas diena 1976, Laimonis Kamara

 

Minu luule

Dzejas diena 1976, Laimonis Kamara.

 

Mitte igaühele

Zvaigzne 1985/14, Guntars Godiņš.

 

Mu ilus kullakene

Kāvi 1912/36, Linards Laicēns.

Mana daiļa zeltenīte

 

Mana daiļa zeltenīte,

Ko domā nu atkal tu?

Liec galvu mīlīgi lejup

Un smējies paslēpšu.

 

Mana daiļa zeltenīte,

Ar tevi ko darīšu?

Tev ir tik skaistas acis

Un gribi pie vīra tu.

Dzimtenes Atbalss 14.05.1916 Linards Laicēns.

Mana daiļa zeltenīte

 

Mana daiļa zeltenīte,

kam tāda domīga tu?

Tu vēlīgi nolaidi galvu

un smējies paslēpšu.

 

Mana daiļa zeltenīte,

ar tevi ko īesākšu?

Tik skaistas tavas ir acis

un gribi pie vīra tu.

 

Noor-Eestile

Dzimtenes Vēstnesis 7.01.1912, Augusts Gailits.

Jaunai Igaunijai

Mani jūs necildiniet,

Jaunās, spēcīgās liesmas.

Jūsu ceļi ir plāši un tāli,

Bet man ir nedaiļas dziesmas.

Viņas kā chaosi tumšajā naktī

Baigi, tik baigi mirdz.

Viņas ka liktens mans bargais,

Kā saplosīta sirds.

Godājiet plašās tāles,

Godājiet vīrus jūs cēlus,

Spēcīgos tēvijas dēlus,

Kas saulē ir uzauguši.

Jeb arī paši sev vainagus

Saules tveicē pinat,

Tikai ne mani! Kā zināt,

Manai koklei trūkušas stīgas,

Stīgas, stīdzinas mīļās

Nezin vairs ceļa, kur doties –

Viņas bez ceļa nu vilas.

Acis tik gurušas! Krūtīs

Nav vairs spilgtajo jūtu …

Vainagu tam jūs sniedzat,

Kas viņas cienīgs būtu.

Dzimtenes Atbalss 14.05.1916, Linards Laicēns.

Jaun-Igauņiem

 

Jel necienāt jūs manis –

nekad tā nedariet!

Tik sapīgs, melīgs saturs

šim laikam līdzi iet.

 

Ir šausmīgas man dziesmas

un ļauna mana sirds,

tik ļauna, kā mans liktens,  –

nekad! Ko jums lai šķirts!

 

Bet cienāt tādus vīrus,

kas auga gaišumā,

kam zinašanā vainags,

kam darbā skaidrība.

 

Un ja nav tādu vīru,

tos iedomāj’ties tad,

tos krietni domājat kopa –

bet mani, mani nekad!

 

Tos krietni domājat kopa,

mūs’ krietnos sentēvus,

mūs dārgos. dārgos kapus – –

Un senos vadoņus.

 

Tad varbūt būs jums vīri,

kad lieli izaugšat,

kaz būtu jauņiem greznums, –

bet mani, mani nekad!

 

Omakasu

Dzejas diena 1976, Laimonis Kamara.

 

Sa magad …

Dzejas diena 1976, Laimonis Kamara.

 

Sa tulid

Zvaigzne 1985/14, Guntars Godiņš.

 

TU NĀCI TĀ KĀ SAULĪTE

(Guntars Godiņš, avaldamata/ nepublicēts)

 

 

Tu nāci tā kā saulīte,

tu atnāci kā rīts,

tu nāci tā kā saulīte,

viss apkārt gaismas tīts.

 

Tu nāci tā kā saulīte,

man spīdēt dvēselē,

tu pazudi kā saulīte

nakts melnā azotē.

 

Siis kui ma laulud olin ära põletanud (Meel paremat ei kannata).

Dzimtenes Vēstnesis 7.01.1912, Augusts Gailits.

Priekš bargās dzīves ceļus loku.

(Kas es savas dziesmas sadedzināju.)

 

Vētra plosās tik nikni un zeme

Ir bezgalīgā tumsā tīta.

Tevi mīlu, mīlu vētru, tumsu –

Dzīve laimīga ir sirdij nepazīta.

Tik baiga, nelaimīga pagātne

Ir manai tautai nabadzīgai.

Un tomēr skaista melodija

Ir viņa manas kokles stīgai.

Laime dzīvē mani tikai vīla,

Tā bij nepielūdzama un barga.

Tomēr cilvēks, kas zem viņas vārga

Priekš bargās dzīves savus ceļus loka.

 

Tallinnas

 

Dzimtenes Atbalss 14.05.1916, Linards Laicēns.

Revelē

 

Pār pilsētu ir migla,

pār ceļu migla guļ, –

tik bieža, drūma migla,

kā mana dvesele.

 

Tu, vecais mūri, stāvi

ar miglu nosedzies,

it ka iz tevis būtu

ši migla cēlusies.

 

Tulevik

Dzimtenes Vēstnesis 5.01.1913, August Gailits.

Nezināšanā

Kas spīd tur tālu jūras miglā,

Kā kuģis būram uzvilktām?

Vai tā tik migla, jeb ar’ spoki

Gar acīm ko redz pazibam?

Jeb tā ir mana sengaita

Cerība, kam jāpiepildās, –

Lai gan tā visu mūžu mani vīla,

Tak atnāk viņa reiz, šī mana mīļa.

Un jautādams uz jūru skatos,

Kā viļņi virpuļos uz priekšu iet –

Vai smieties, diet,

Kad nezināšana priekš dzīves jāstāv man?

Kas spīd tur tālu jūras miglā:

Vai manas cerības reiz piepildisies?

Jeb, miglā slēpdamās, drīz nāve

Kā dzīves valdniece parādīsies?

 

Zvaigzne 1985/14, Guntars Godiņš.

 

Üle vee

Dzimtenes Atbalss 14.05.1916, Linards Laicēns.

Pār ūdeņiem

 

Vien’ laiviņa

pār vilņiem iet,

pār viļņiem iet,

pār ūdeņiem.

 

Kā gulbis balts,

pār viļņiem zūd,

pār viļņiem zūd,

pār  ūdeņiem.

 

Prom mīļa iet

un dārga iet

pār viļņiem un

pār ūdeņiem.

 

Skats tālumā

pār viļņiem iet,

pār viļņiem iet,

pār ūdeņiem.

 

Jel nerunā,

jel neviļņo

pār viļņiem un

pār ūdeņiem.

 

Prom mīla nu,

prom dārga nu –

pār viļņiem un

pār ūdeņiem.

Kuidas ma Itaalias internetis käisin

Kuu aega Itaalias kirjandusega tegeleda on päris hea mõte.  Eriti kui tõlgid läti keelest raamatut, kus keskseks tegelaseks koertekari ja kuskil sinuga samal tänaval elab peidetud koertekari, kes mitu korda päevas, vahel isegi öösiti korraliku klähviorkestri valla löövad. Lisaks sellele juhtus külade vahel jalutades sarnane stseen nagu raamatus, kus poiss vaatab, et koerad tormavad tema poole, aga selgub, et nad ei tee temast üldse välja, vaid tormavad limusiini ründama. Erinevused vaid mõned – raamatu tegevus toimub linnas, minu juhtum külavaheteel – koerakarja asemel mul vaid üks koer ja limusiini asemel on uunikum, eriti pisike ja plärisev auto.

Teadsin juba ette, et korteris, kus kirjanikud elavad, ei ole internetti. See tundus pigem meelitav, sest interneti mitte liiga hea kättesaadavus võib pigem  kirjanduslikule mõttelennule kasuks tulla.  Mazzano olusid  tutvustavast kirjast lugesin, et internetis saab käia raamatukogus. No näiteks 3 korda nädalas mõned tunnid internetis käia peaks ju piisav olema. Otsustasin, et neil päevil, kui on mõni vana uudis üles riputada, käingi.

Läksin siis  otsima raamatukogu, aga selle koha peal osutus olevat hoopis muuseum, ainult et parasjagu suletud. Vaid see, et ühe prügikasti peale oli BIBLIOTEKA  kirjutatud, andis lootust, et kuskil see raamatukogu peab seal olema. Käisin tiiru ümber muuseumi, ei leidnud. Läksin siis hoopis kohvikusse, kus pidi ka võrk olema. Tellisin teed ja jäätist ja mis seal kõik veel oli ja vaatasin netist infot Mazzano raamatukogu kohta. Paistis, et raamatukogu peab ikkagi sellessamas majas olema, kus muuseum. Selgus, et umbes 6 aasta vanused andmed enam ei klapi ja nüüd oli raamatukogu hoopis teistel päevadel lahti. Mis siis ikka, rahuldasin sealsamas kohvikus oma netivajaduse ja järgmisel päeval olin kõpsti raamatukogus kohal. Sain ka muuseumimaja uksest sisse ja selgus, et teisel korrusel raamatukogu tõesti on. Seal ukse kõrval oli ka silt lahtiolekuaegadega, üks õhtupoolsetest aegadest oli küll kinni kleebitud. Nii et kolm korda hommikul ja kaks korda õhtul. Saab hakkama küll.

Ootasin, kell sai 10, Eesti aja järgi juba 11, aga kedagi ei tulnud mulle ust avama. Koristaja, kes piisavalt inglise keeles suhtles, käis kõrval asuvad konstaablitoas, helistati raamatukoguhoidjale, võib-olla, siis tuli ta mulle ütlema, et raamatukogutöötaja lubas 10 minuti pärast tulla. Mispeale istusin rahulikult 3 tundi seal ühe laua peal, ei tulnud kedagi. Istusin rahulikult sellepärast, et mul oli internet. Mitte küll raamatukogu oma, see oli salasõna all ja võib-olla tol hetkel koguni välja lülitatud. Ei, see oli linnainternet, kuhu sai 50 sendi eest endale konto teha ja see oli tore, sai soovi korral ka öösel internetti tulla, sest ilm võimaldas särgiväel paar tundi öises Mazzanos istuda.

Võimalus öösel internetti minna lahendas ka minu selle kuu suurima küsimuse internetiga seoses – kuidas vaadata Eesti jalgpallikoondise kahte mängu, mis neil päevil toimumas. Läksin aga kohaliku aja järgi 20.30 täislaetud akuga linnaplatsile ja kuigi ETV ülekannet välismaal vaadata ei saa, leidsin mingi serbohorvaadi keelse striimi. Laulsin hümni kaasa ja puha. Aga vaid veerand tunniks seda rõõmu oligi, nüüd selgus, et linnawifil on päevalimiit, mis ilmselt ei olegi nii hirmus väike, aga striimi vaatamiseks siiski napp.

Jäi üle vaid proovida Novella baari, sellega ainult see häda, et suletakse täpselt teise poolaja alguseks. Aga läksin sinna, istusin maha, vaatasin, elasin kaasa. Olin seal juba tuttav nägu. Uuriti, mida vaatan. Ütlesin, et Eesti-Soome jalgpall, siis teatati, et baaris on üks soomlane ka. Oligi. Ta ei vaadanud mängu, aga oli tulemusest huvitatud küll, tema poeg oli ka jalgpallur olnud, aga tema vanemad Mazzano püsielanikud.

Teise poolaja algus. Mul lubati lahkelt seal istuda, kuni nad koristavad. Mängu lõpuni nad ei koristanud, jäi veel paarkümmend minutit, aga kui astusin nende aiast välja, jätsid nad enne sulgemist mulle ühe tooli. Tõsi, sealpool, kus oli parem levi, oli ka ühe koera leviala, ega mind tema haukumine niiväga ei häirinud, aga kartsin, et see võib kellegi und häirida, tundsin natuke piinlikkust.

Eesti kaotas mängu viimase minuti väravast 0:1, tooli oli aga väga lihtne üle aia tagasi tõsta.

Teine mäng Ungariga esmaspäeva õhtul, Novella aga just sellel päeval kinni. Kõikidel baaridel oli seal üks vaba argipäev. Ainuke lootus, et internet on neil sel ajal sisse lülitatud. Oli küll. Nad ise askeldasid ka seal, vist suurem koristuspäev. Nägid mind ka, soovisid meie jalgpallimeeskonnale edu. Ja paar minutit pärast nende lahkumist läkski Eesti 1:0 juhtima. Samas ungarlaste kiiret vastuväravat ma otsepildis ei näinudki, sest just otsustava söödu ajal jäi pilt seisma. Nii et mugavust üle tee pargipingi peal istuda ei saanud ma endale siiski lubada. Läksin panin läpaka baari kõrval prügikasti peale ja muudkui aga vaatasin. Igale mu tundepuhangule (ja neid selles mängus jätkus – tulemus 3:3) reageeris ka koer. Aga ära vaadatud ta sai, kusjuures leidsin kogemata eestikeelse striimi!!

Raamatukogus käisin paar korda veel, huvi, milline võiks Itaalia raamatukogu välja näha, püsis, aga uks jäigi suletuks. Viimane kord käisin reedel enne väljakuulutatud puhkusenädalat, aga koristaja näitas sildi peale ja seletas lahkesti, et raamatukoguhoidja sõitis Sitsiiliasse, ma ei hakanud enam vaidlema, et see silt ütleb, et ta puhkab alles järgmisel nädalal.

Minu ootamiste ajal käis ainult kaks väikest tüdrukut uurimas, et kas raamatukogu lahti on. Ja telefon raamatukogus helises ka aeg-ajalt. Siiski tundus, et üldsus teadis, et raamatukokku ei ole mõtet tulla.

**

Veel mõtlesin, et saadan mõne postkaardi. Perenaine Carla oli minu soovi peale üsna imestunud, et tänapäeval saadetakse ju e-kaarte ainult. Postkontoris selgus, et seal kaarte ei müüda, need tuleb osta poest ja siis minna postkontorisse saatma. Ja ega igas poes ei müüdud ka. Tuli kõigepealt mäest alla Minimarketisse minna ja siis uuesti üles ronida. Mul võttis see mitu päeva aega.   Siis nad veel otsisid postkontoris jupp aega tariife, millist raha peab minu käest küsima, ilmselgelt ei olnud see neil igapäevane tegevus. Aga tehtud ta sai.

**

Siis sõitsin Firenzesse, et vaadata jalgpalli. Fiorentina-Cagliari. Leidsin netist soodsa hinnaga hosteli, mis ka staadionist liiga kaugel ei olnud. Kui jõudsin hosteli aadressile, oli juba üsna pime. Läksin väravast sisse, ühtegi maja ei olnud, läksin teed mööda edasi, ikka ei tulnud maja. Läksin veel natuke edasi, viimaks tuli märk selle kohta, et see maja ikkagi tuleb veel, et ma ei ole temast mööda pannud. Ja kohale ma jõudsin ja sissemöllimine läks juba ilma probleemideta. Igasuguste mugavuste puudumine, selleks olin mõistagi valmis, näiteks poiste WC ja pesuruum ei olnud isegi samal korrusel ja läpakat sai laadida vaid ukse juures tabureti peal. See-eest oli korralik wifi ja hommikusöök nagu ta ikka Itaalias kipub olema. Tass kakaod oli talongi eest. muud – saia, küpsist, võid, šokolaadikreemi, moosi, vett ja mahla – sai isu täis süüa. Ja muidugi võimalus magada ülemise nari peal, seda ei jätnud ma kasutamata.

Ja lisaboonusena sain järgmisel päeval seal kõndides tähtsat nägu teha ja seletada järgmistele otsijatele (tüdrukud Hispaaniast ja õhtul veel mehed Saksamaalt) – jah, ma võin teile juhatada, jah ma tean, see tõesti alles tuleb veel.

**

Aga ehk kõige suurem kimbatus oli pärast Firenzet ja Roomat Mazzanosse tagasisõit. Jõudsime Saxa Rubrasse, mis juba Rooma linna veere peal ja sealt saab Mazzano autobussi istuda. Aga kuskil tabloo peal ei olnud infot, kust Mazzano autobuss minna võiks. Uurisin bussiootajate ja ka bussijuhtide käest, ei midagi. Ühe bussi peale oli Nazzano kirjutatud, aga see ikka teine koht, hea et selle peale ei läinud.  Ka Calcata nime ei paistnud kuskilt, teadsin, et just sinna suunda lähevad Mazzanost autobussid edasi

Viimasel hetkel leidsin inimesed, kes kinnitasid- jah, meie ootame Mazzanosse minevat bussi.  Aga ma tean, et ma midagi selgeks ei saanud, kui ma pean uuesti minema, olen sama hädas.

Ja ühistranspordi talongid. Vahepeal käisid need masinasse noolega näidatud suunas, vahel noolele vastassuunas. Hea, et suundi on vaid kaks.

100 km Läti auks!

Kui kuulsin ettevõtmisest kõndida Läti 100. sünnipäeva auks 100 km,  tundus see kohe ainuõige tegevusena, kuidas seda pidulikku päeva tõeliselt tähistada.

Selline retk toimub Läti Vabariigi sünnipäeval vist juba seitsmendat aastat, igal aastal nii palju kilomeetreid, kui vanaks Läti tol päeval saab.

Start täpselt 18. novembri alguses kell 00.00. Teele asus vist oma 70 inimest.  Meie sõbralik kolmik moodustas Balti keti – eestlane, lätlanna ja leedulanna. Kõigil ka oma lipukesed koti küljes.

Natuke eksitas meid ETV „Terevisiooni“ võtterühm, kes tahtis väga mind filmida. Õigemini tahtsid nad mind esmaspäeva hommikul Riiga otsepildis rääkima kutsuda, aga seda ma ei tahtnud, sest ei kujutanud ette, millal me lõpetame ja järgmisel hommikul kell 6 või 7 ärgata tundus väga kahtlane. Siis nad tulid starti filmima, küll päris alguseks ei jõudnud, aga püüdsid meid kinni esimesel kilomeetril. Jäin küll intervjuud andes natuke teistest maha, kuid õnneks oli tüdrukutel tarkust mind mitte ootama jääda, sest ma sain neile vaikselt järele sörkida. Olla kellegagi silmsidemes pimedal ajal, see oli väga tähtis.

Rada läks kiiresti metsa ning pehme liiv ja muhklik maastik ei lasknud kuidagi ennast mugavalt tunda. Lisaks jalgade ette vaatamisele tuli jälgida ka juhatavaid nooli, sest kuigi olid ka kaardid antud õigel teel püsimiseks, ei saanud milleski kindel olla. Pärast kodus neid kaarte rahulikult üle vaadates peab ka tõdema, et ega 100 km viie kaardi peale jaotatuna annabki üsna pealiskaudse pildi.   Äppi meil ka ei olnud ja nagu hiljem teiste pealt näha oli, ei saanud sellegi peale päris kindel olla, eksiti sellegi järgi.

Ja juhtuski, et vaatasime ühtäkki, et on ristmik, aga ühtegi noolt ei ole, ilmselt ei ole me enam õige trassi peal. Olime mõnda aega läinud eesliikuja tulede järgi, selles mõttes oli hästi, et suuremas seltskonnas sai paremini kaarti uurida ja nuputada, mida edasi teha. Läksime tagasi ja leidsime õige raja pigem teiste novembrikuiste jaaniussikeste kui kaardi abil. Igatahes kui viimaks jälle juhatavat noolt nägime, oli kergendus suur ja terve selle retke käigus saime tunda, kuidas noole nägemine annab juurde tugeva annuse õnnehormooni, nii et veel ülejärgmisel päevalgi paneb igasuguste suunavate noolte nägemine heldima.

Rada oli ikka tõeline kunst, suuri teid püüti vältida nii palju kui võimalik, ikka metsarajad, metsasihid, sekka külavaheteid, aga vahel viis rada suisa sohu. Sümpaatne oli ka jõeületus, kuhu olid spetsiaalsed purded paigaldatud, mis tasakaalutunnetuse proovile panid. Jalad siiski oluliselt märjaks kuskil ei saanud.

Esimene kontrollpunkt oli umbes 20 km peal Baltezersis, sai keha kinnitatud, veevarusid täiendatud, edasiminek oli põnev, tuli aru saada, kus peaks maantee alt läbi minema – või siiski üle? Arusaadav, et igale poole ei saanud nooli panna, vabalt võib ka olla, et mõnes kohas läksime natuke teistkaudu, mõnest noolest mööda, hea et Daila oli Baltezersis enam-vähem kohalik ja nii jõudsime jälle noolte levialla.

Järgmised kilomeetrid kuni teise kontrollpunktini 40 km peal kulgesid kohati tõesti nagu unes. Kella 6-7 paiku oli selline aeg, kus tuli öistest jooksudest juba tuttav unepunkt,  silmad vajusid vahepeal kinni ja nägin vahepeal ees selliseid asju, mida seal üldse ei olnud.

Seevastu pärast väikest einestamist oli jälle hea edasi minna. Ees ootas pikim lõik kahe kontrollpunkti vahel –  25 km. Kuskil oli koht, kus saime teada, et 50 on meist eespool. Tõtt-öelda ei teadnud, kui palju rahvast üldse rajal peaks olema. Ega nüüdki veel täpselt ei tea, vist oli 69 startijat.

Aga enne 65 km kontrollpunkti jõudmist nägin imet, Dailal, kes näis vahepeal omadega üsna läbi, läks samm nii kergeks, Ikšķiles on tema lapsepõlvekodu – juba minu vanaema ütles mulle, et hobusel läheb ka samm kergeks, kui tunneb, et kodu lähedal. Minul läks tõesti juba keeruliseks kannul püsida, aga kui maha jäin, tegin vahepeal kerge sörgiga vahe tasa. Jalad on ikka pikkade maade jooksmisega rohkem harjunud kui kõndimisega. See ei ole nii, et kui oled jooksjaks treeninud, et siis kõndimine on lihtsalt selle lihtsam variant.

Soojas toidupunktis hakkas silmade ees virvendama, see oli tuttav tunne, hea, et olin sama kogenud ka koormustestis, kus vererõhk läks väga alla, kui pärast järsku pingutust sama järsult puhkama asusin. Aga tookord anti mulle ka soovitusi, et tuleb pikali visata ja põlved üles tõsta, siis läheb üle. Et sellepärast ei tohiks maratoni joosta, sellest juttu ei olnud. Jah, läks üle ka seekord. Pikutajaid oli põrandal juba õige mitmeid, kes olid enne meid seal ja jäid veel ka pärast meid sinna.

Kui edasi läksime, olin peaaegu valmis tüdrukutele ütlema, et minge te oma tempos aga, ma proovin vaiksemalt. Ära hõõrunud olid ka just sellised kohad, kuhu ei saa kuidagi plaastrit panna. Kohendasin pükse, läks natuke paremaks, ja kui oli jälle kõndimisrütmi sisse saanud, siis nii väga ei seganud enam.

Pimedus tuli peale ja siis pidime suurest teest üle saama, et jõuda Salaspilsi, kus 20 km enne lõppu viimane kontrollpunkt. Meie punti oli lisandunud neljas, Aigars, kui ajasime juttu, selgus, et Salaspils on talle üsna tuttav kant ja siis me palusime, kas me ei võiks ka viimast lõiku koos läbida. Tal ei olnud selle vastu midagi. Tõeline taeva kingitus, sest juba viimaseks kontrollpunktiks olnud kohvikut ei olnud väga lihtne leida. Juba suure tee ületuseks ei leidnud mingit märki, tuli lihtsalt üle minna, kui autosid ei olnud.

Kohvikus nägime, et ühel tüdrukul on tõsiselt raske olukord, värises ja nuttis ja teda turgutati igasuguste vahenditega. Aga kõik läks hästi, igatahes ta jõudis finišisse (vaid mõni minut pärast meid), mis pidi olema ikka tõsine eneseületus. Mulle paistab, et ta on selline pidevalt spordiga tegelev tüdruk ja lihtsalt pingutas vahepeal liiga palju, et kiiresti finisisse jõuda.

Viimane lõik – 20 km. Algas kohe üllatusega. Oleme juba linnas küll, aga mingit tänavatel kõndimist ei tule. Kõigepealt tuleb ronida üle raudtee, natuke seda möödagi käia, siis on vahepeal lihtsalt heina sisse tallatud rada. Ja järjekordselt on ilmataat meid hoidnud – 18. novembril võiks ju olla mistahesiganes ilm. Aga on mõne soojakraadiga, praktiliselt vihmata, ja huvitav, et kui tuligi piisku, siis vahetult enne meie kontrollpunkti jõudmist. Tuuline oli, aga see küll juba pisiasi. Ja maa veel lumest ja lörtsist paljas.

Vahepeal liikusime kuskil väikeste majade vahel, kus üks mees hoiatas, et see on üsna ohtlik rajoon. Aga karta ei osanud – kas oli tõesti sellise väsimusega ükskõik, aga pigem oli selline pühaku tunne, et me teeme sellist vägevat asja, et meid ei saaks keegi rünnata juba austusest meie vastu. Aga ega vist ei kohanudki rohkem kedagi, enne kui olime juba Daugava-äärsel promenaadil, teletorn paistis, aga eks teletornidel ongi kombeks päris kaugele paista, mingi 10-11 km jäi veel lõpuni. Siis sain minagi teada, et lõpetama peab ikkagi telemaja juures, mõlemad asuvad küll Daugava Jänesesaarel, aga vähemalt see oli nüüd hea, et teletornini oleks hulga pikem maa olnud.

Asja tegi põnevaks veel see, et ETV ikkagi tahtis minu lõpuotsast ka pilti teha, aga kuna neil ei olnud aega finišit oodata, sest klipi pidi Tallinnasse lõikamiseks varem ära saatma, lootsid nad mind kuskil pärast Salaspilsi kontrollpunkti tabada. Aga kui helistasid, olime kuskil … no raske oli kohe öeldagi, kus olime. Pakkusin välja, et ehk Maskačkas võiksid nad mind kinni püüda, nad lubasid vaadata, aga ega tõtt-öelda me päris Maskačkasse sisse läinudki ja ega me sealkandis olime ka nende jaoks liiga hilja.

Maskačka on tegelikult ametliku nimega Moskva eeslinn, aga see tähtis koht seepärast, et seal toimub veel sel aastal ilmuva minu tõlgitava lasteraamatu „Maskačka lugu“ tegevus. Muide, sealsamas kõrval veel ka Ķengarags, kust minu veel varstim ilmuva tõlkeraamatu autor Alvis Hermanis kõndis lapsepõlves läbi linna hokitrenni. Siia lisada veel, et Ikšķiles oli meie trassi pealt näha ka Nora Ikstena maja, kelle looming “Emapiim” samuti sel aastal Eestis välja tuli – ja üsna menukalt. Nii palju tähtsaid paiku – tõeline palverännak. Viimane kolmandik kui kuldlõige minu selleaastasest tõlkijategevusest.

Ühes asjas olime kindlad, et kui televisioon meid tõesti kätte peaks saama, ei tohi enam seisma jääda. Ütleme, et intervjuud peab tegema käigu pealt. Neil peaks ometi hulga värskemad jalad olema kui meil.  Meenutasin, et Lipujooksu lõpus ja ka alguses oli kõigil reporteritel auasi intervjuu liikumise pealt võtta. Aga jäigi kokku saamata, vähemalt said nad hommikul Terevisioonis info edasi anda, et olen elusana ja kahel jalal tagasi.  See, et televisioon mind ikkagi teletorni, mitte telemaja juures ootas, see asja palju ei muutnud. Ehk vaid nii palju, et telemaja juures oleksid nad vähemalt mõne finišeerija pildi peale saanud, kuigi eks tuldi pikkade vahedega, esimese ja 29. lõpetaja vahele jäi 8 tundi. Ja 7 korda tuldi finišisse kahekesi, ühe korra kolmekesi ja meie olime ainuke nelik.

Tund aega enne lõppu olime täpselt nii kaugel, et nägime Daugava peal algavat ilutulestikku, see andis helge tunde küll. Ma ei ole kuigi suur ilutulestiku fänn, aga siin oli see nagu hõberahad nähtud vaeva eest. Tundus ka, et me jõuame enne finiši, kui tulevärk läbi saab. Kestis siiski 18-20 minutit, aga ega see ei olnud küll lihtsalt paukude taevasse laskmine, vaid valgusetendus, mis rääkis lugu ja kus ka värvilised kiired mängisid oma rolli, pürotehnika ei märatsenud kaugeltki kogu aeg.

Alles siis, kui olime Jänesesaarele viiva silla peal, tundus telemaja juba hoomatavas kauguses. Üldiselt paistis ta juba kaugelt ja paistis silma, kuna oli kui hiiglaslik Läti lipp, keskmine osa valge ja kaks äärt punased.

Finišis kõigepealt aukirjade kätteandmine ja fotosessioon, siis sai lõpuks pikali visata. Jah, kuigi paremusjärjestuse peale asi ei käinud, oli uhke tunne, et kui poole maa peal oli 50 matkajat meist eespool, siis lõpuks oli meie seltskond 24.-27. kohal. 22 tundi ja 8 minutit, ehk peaaegu terve 18. november kulus meil Läti sünnipäeva tähistamiseks.

Aga see kolmekesi käimine oli tõesti nagu Balti koostöö, naljakas, et mõtlesin vahepeal, et Aigars, meie viimase 20 km teejuht, on nagu välismaalane kuskilt neljandast riigist, aga tegelikult oli ta lätlane mis lätlane. Veel avastasin lõpuprotokollist huvitava seose oma tõlkijakarjääri algusega, nimelt kandis Aigars sama perekonnanime, mida tütarlaps, kelle pilt on Eduards Veidenbaumsi majamuuseumis ja kes arvatakse olevat Veidenbaumsi armastatu. Vähemalt võib tema kirjadest välja lugeda, et tema Eduardsi armastas.

Viimane maraton?

Viimane maraton võib olla ka mitte elu viimane maraton, sest olen endale lubanud, et 50-aastaseks saades võin joosta jälle maratone – kui tahan. Võin ka mitte joosta, kui tõmmet ei tunne. Eelkõige on see väljakutse – kas suudan maratonijooksust loobuda samamoodi nagu suitsetamisest, alkoholist – millest veel? Kohvijoomist sinna ritta ei asetaks, sest see lihtsalt ühel päeval ei meeldinud ja kiusatust ei ole tekkinud.

Oli aasta alguses eesmärk võetud, et võiks veel korra alla 4 tunni joosta, selle aasta esimesel neljal maratonil see ei õnnestunud, aga kaks korda jäi ainult 10-15 minutit puudu, ja arenguruumi näis igati olevat, olgu siis hulgaliste tõusude või kuuma ilma arvelt.

Hakkasin kohe nelja tunni gruppi jälgima, nagu ikka jooksin vahepeal nende ees ka, tunne oli hea, pigem selline, et võiks nende eest ära joosta, aga ettevaatuse mõttes ei jookse. Joogipunktis veetsin kauem aega, hiljem sain aru, et tempomeister ei joonud vist alguses üldse ja sellepärast jäin nii palju maha.

Jooks toimus 6 ringi peal, poole maa peal hakkas mulle asi natuke kahtlane tunduma ja 4. ringi keskel enne joogipunkti ütlesin enda kahtluse välja. Kaaslased ergutasid mind, aga joogipunktis jäi vahe sisse ja hakkas tasapisi suurenema. Ringi lõpus oli veel silmside siiski olemas. Aga juba meenutasin, et olin mõnel lõigul vist tõesti liiga palju lustinud, korra peale joogipunkti vahet tagasi tehes ja vahepeal ka tempomeistrite eest ära joostes. Nii et kogemustega ei tule alati mõistus pähe.

Eelviimase ringi alguses Daila ergutas, et pane see ring veel täiega, siis jõuad viimase ka. Et kui püüad Aare kinni, siis koos jõuate alla 4 tunni. Sain uut jõudu, aga kui olin Aare kinni püüdnud, oli see jõud otsas. Aarel oli juba varem üsna raske hakanud ja teadsin, et temaga koos ma kindlasti alla 4 tunni ei jõua. Tegin kiirenduskatseid, aga haamer oli üsna käes juba ja need lõppesid kõndima hakkamisega. Mispeale Aare mu uuesti kätte sai.

4 tunni eesmärgiga oli nüüd selge, jäi üle vaid võimalikult viisaka sammuga lõpuni jõuda. Tundsin küll, et mul on mõnevõrra rohkem jõudu kui Aarel, aga ikkagi hakkasin kõndima siis, kui tema hakkas, sest esiteks teadvustasin, et kõva mehe tunne võib petlik olla ja teiseks olid meil mõlemal ilusad sinimustvalged särgid, mõte kahe Võrumaa mehe ilusast finišipildist kaalus üles soovi jõudu katsuda. Olgugi, et tüdrukud, kes meist pisut ees, hõikasid kõndivatele meile paar kilomeetrit enne lõppu pöördekoha juures, et mehed, see on ikka jooksuvõistlus siin. Umbes kilomeeter enne lõppu võtsime viimase tahtejõu kokku ja jooksime, ka viimase tõusu. Noja, saime võrdse aja. Aarele anti parem koht. Olime 129. ja 130. kohal. Alla 4 tunni ajaga oleks parasjagu esisaja hulka jõudnud.  Viimane ring oli meil juba üle 6 tunni tempos. Ja kokku tuli viimase maratoni aeg 4:30.51. Eks ta kripeldama jääb, aga täidetud eesmärke kogunes mul maratoniradadel siiski rohkem. Ja tegelikult sai veel kinnitust üks loogiline seaduspära – kui tulen rajale mõttega alla 4 tunni joosta, siis see tavaliselt ei õnnestu. Kui lihtsalt naudin jooksu, siis tuleb iseenesest.

Statistikast niipalju, et see oli siis 69. lõpetatud maraton, 51. korda alla 5 tunni, ja 38. korda üle 4:30.  11 maratoni alla 4 tunni, 7 maratoni üle 5:30, neist 2 üle 6 tunni ja omakorda neist 1 üle 7 tunni.

Jooksin oma viimasel maratonil 2 sekundiga üle oma 32. tulemuse, mis oli samuti joostud Valmieras minu 2. Valmiera maratonil 8 aastat tagasi. Valmiera maratoni jooksin 10 aastat järjest.

Huvitav, et viimased kaks kilomeetrit läbisime me Aarega 17-18 minutiga, sama tempoga läbisin ka oma esimese maratoni viimased 2 kilomeetrit (2003 Tallinn).

Eks nüüd peab alla suruma kiusatuse veelkord proovida sinna 4 tunni kanti joosta. Esialgu, 10 päeva jooksul ei ole veel kiusatust tekkinud, et peaks kindlasti jooksma. Keerulisem on see, et mind on juba  kahele maratonile isiklikult kutsutud, rääkimata muidugi Tartu linnamaratonist, kuhu ma ise kõiki kutsun. Ise aga olen samal ajal hoopis Eestist eemal. Eks ole mulle ka juba muigega öeldud, et seda sa ütlesid juba kunagi ammu, et lõpetad maratonide jooksmise. Aga kahtlejad on ägedad, nad just ergutavad vaimu vastu pidama.

Aga lõppkokkuvõttes  – eks ma ikka edaspidigi vahel mõne lühema otsa jooksen. Ja muidugi tahan jätkata V-staadionite kogumist. Ja muidu kavatsen ka sportlikult jätkata. Ja 100 km kõndimine võiks ka kõne alla tulla. Kõige rohkem 107, ma arvan.

Aarega koos nii stardis kui ka vahetult enne lõppu.

Daila Ozola fotod

Jānis Līgatsi fotodel võiksin olla nt 4. ringi lõpus, kui olen tempomeistritest juba maha jäänud, aga Aare ei ole mind veel kinni püüdnud. Kusjuures 4. ringi lõpus laulsin “Jää vabaks, Eesti meri”, aga see oli enne finišikanga alt läbi jooksmist.

 

 

 

 

 

 

 

Sügavalt mõttes Uhtjärve jooksu teemadel

Uhtjärve jooks on muidugi minu suur õnn ja rõõm, aga samas ka minu suurim murelaps. Iga aasta juulis ja vist isegi juunis on suur pinge peal, et kas ma seekord saan sellega hakkama.

Samas on palju toredaid inimesi, kes appi tulevad, aga kogu aeg ripub õhus oht, et neid inimesi äkki ei leia sel aastal piisavalt palju, sest need, kes tahaksid tulla ja oleks valmis tulema, ikka ühel või teisel aastal mingil põhjusel ei saa tulla, ja olukord, et juhtub olema aasta, mil mitte ükski neist ei saa tulla, ei olegi nii ebatõenäoline. Varumängijate pink ei ole pikk.

Veel hullem, et endal ka jääks nagu iga aastaga aega järjest vähemaks. No kui tuleb näiteks töid (kirjatöid), mille tegemist ei saa järgmisesse kuusse edasi lükata. Asi ei ole ainult ajapuuduses, vaid vastutus jooksu pärast kurnab ka emotsionaalselt, nii on raske kirjatöö jaoks sobivat tunnet leida.

Ja siis teadmine, et tahaks päeva jooksul mitut asja jõuda, ajab liiga vara une ära. Ja isegi siis on raske valik, kas teha kõigepealt värskema olekuga kirjatööd või minna rada tegema või läbi vaatama, kuni ilm veel liiga kuum pole.

Ma ei teagi, mitu korda ma seekord rada läbi käisin ja mida seal tegin, arvestust ei pidanud. Igal juhul polnud kordagi sellist tunnet, et oleks rajal ilmaasjata käinud. Näiteks ükskord käisin labidaga, et kinni ajada neid kohti järve kaldal, kus loodus oli hakanud rajast oma osa tagasi nõudma. Tundub, et tegin seda piisavalt hästi, sest jooksu ajal keegi kuhugi mulku ei varisenud. Huvitav oli märkida, et joogipunkti järgsel tõusul suunasin enda arust igatepidi – nii niitmise kui lintidega – rada natuke ülevaltpoolt, kus olin lõhe kinni ajanud, aga kas see oli vanast harjumusest, läksid jooksjad suurelt jaolt altpoolt, aga kuna Uhtjärve jooksul osatakse jalge ette vaadata, ei olnud ilmselt ka keegi sinna lõhesse takerdunud.

Teinekord jälle käisin vikatiga eraldi ühte lõiku niitmas, kus olid väikesed kuusekesed istutatud ja seepärast ei tahtnud masinaid sinna peale. Küll talgute ajal selgus, et ka trimmeriga niites saab väikseid kuusekesi väga edukalt säästa ja eriti suur rõõm oli juba pärast jooksu rada läbi käies näha, et ka jooksjad on enamasti suutnud kuusekeste peale astumist vältida. Kusjuures see maaüksus, kus need puukesed, kuulub IKEA tütarfirmale ja kannab nime Jooksu maaüksus. Alles sel aastal sain teada, et seal on eraldi maaüksus, mis veel mõned aastad tagasi riigi oma olnud, aga tänaseks juba mitu korda omanikku vahetanud.

Igal juhul oli hea, et tegin natuke tööd ette ära, sest kuidagi kukkus nii välja, et talgute ajal oli üks trimmer liiga vähe. Ja saagesid oli üks liiga palju. Kusjuures see oli minu enda viga, sest Fred oli just kaks päeva varem Rõuges küsinud, kumb talgutele kaasa võtta, ma veel mõtlesin pikalt, siis ütlesin, et saag. Aga ühisel jõul ja lõpus juba natuke nipitamisega sai kuue tunniga töö tehtud ja kõik jõudsid ka jalgpalli MM-finaali vaatama.

Rajatalgud olid nädal enne jooksu, aga neljapäeval märgistust paika pannes avastasin, et kaks uut puud on raja peale ette kukkunud. Õnneks sain healt metshaldjalt nõu – ei olegi neid puid vaja eest ära võtta! Meenus ka esimene kord, kui seda jooksu korraldasin ja päris paljud jooksjad läksid vale metsarada mööda ja siis vaatasid, et see pikali mets on raja peal täitsa loomulik asi, olin ju lubanud hullu rada.

Niisiis läksin järgmisel hommikul käsisaega ja lasin suuremal puul oksad ära, mispeale oli juba lihtne kerge kummardusega sealt alt läbi pääseda. Ja esimesel puul ei olnudki oksi, selline lihtsalt üleastumise puu. Peaasi, et silmad kuklas ei jookse, siis võinuks küll selle puu otsa käpla käia. Aga silmad taevas joostes oleks see jooks ilmselt juba enne neid puid lõppenud, jalge ette vaatama pidi kogu aeg.

Noh ütleme, et ebatäpseid otsuseid sai vastu võetud teisigi, mis selgusid siis võistluspäeva käigus, aga mõned neist jäid rahval ehk ka märkamata.

Nii siis jagasin ennast kirjatöö ja Uhtjärve jooksu vahel. Tõlketöö sai valmis, aga viimaseks nädalaks tuli veel kolm tellimust luuletustele, mis olid sellised toredad ja isiklikud, et ei raatsinud ära öelda. Teisipäeva hommikul tegin kaks luuletust valmis ja mingi asi sai veel, nii et isegi imestasin enda sooritust. Järgmisel päeval olin küll vaimselt täitsa tühi ja kirjatöö ei edenenud üldse, aga kolmanda luuletuse kirjutamine oli õnneks alles laupäeval. Laupäeva õhtul veel esinemine Otepääl, kust jõudsin küll üsna mõistlikul kellaajal tagasi.

Viimase nädala üks sümptomeid oli see, et ei suutnud tihtipeale söömiseks laua taha istuda, vaid kõndisin süües taldrikuga tuba mööda edasi-tagasi.

Viimane öö oli üsna katkendliku unega, ei mäletagi, mitu korda õnnestus uuesti magama jääda. Hommikul kell 9 rajale, tegin tiiru peale, panin linte sinna-tänna juurde, vähemalt ei olnud mingit pahandust loodus vahepeal teinud. Sain siis tiiruga enam-vähem kahe ja poole tunniga hakkama, siis veel mõne hetke hinge tõmmata, isegi korraks tiiki hüpata. Aga viimased kolm tundi oli korralik möll. Muudkui lasksin mööda Nõiariiki rattaga edasi-tagasi, et asju ajada. Olin võtnud endale hommikul neli leivaviilu kaasa, et saaks enne jooksu natuke veel keha kinnitada. Aga kaks jäidki alles ja veevaru ei jõudnud ka täiendada. Juba pidingi minema soojendusvõimlemist läbi viima, sest Eliise tegi seda lühikese maa stardis ja ei jõudnud õigeks ajaks tagasi.

Stardist läksin omast-arust rahulikult minema, aga ka mitte liiga. Samas kujutasin ette, et tempo on selline, et küll ma alles pärast joogipunkti vajutan teise käigu sisse. Kusjuures metsast välja tulles sain kellegi käest sutsaka, aga usutavasti oli see juhuslikult mööduv mesi- või herilinnuke, mitte pesa. Kusjuures koht põlve juures veel mitu päeva hiljem sügeleb.

Pärast joogipunkti ei vajutanud ma enam midagi. Olgu, see esimene tõus, seda paljud kõnnivad, aga ka üleval ei saanud hoogu sisse. Olin juba korraliku haamri saanud, nii et kõndisin ka mõnel tasasel lõigul ja vist kuskil isegi allamägeminekul natuke. Kui kilomeeter enne lõppu läks minust mööda tubli ja aktiivne noor Madis Perli, kes tegi kaasa juba 5 aastat tagasi minu lipujooksul (võttis Haanja valla piiril koos vallavanemaga vastu) ja ütles, et ma olen talle hea motivatsioon ees olnud. Ka temal polnud see jooks kergelt kulgenud, aga nüüd jäin temast maha, aga umbes viimased 700 m ikkagi jooksin, ka viimase tõusu, nii et tõusul suutsin Madise isegi natuke maha jätta, aga siledal maal võttis ta mu jälle kinni ja möödus 0,8 sekundiga. Ilma Madise tiivustuseta ei oleks ma kindlasti alla tunni jõudnud – minu tulemus 59.58,8.

(Külli Leola pildid)

Kuivõrd olin suht viimaste hulgas, tuli varsti ka autasustamine peale. Ja siis oligi läbi.

Siis käisin, senikaua kui teised stardirajatisi kokku panid ja tõin Nõiariigi tee pealt kaks märki ära, et need kohe Võrru ära saata. Pärast pisukest istumist läksin uuesti rajale, et ühe hooga ka kogu rajamärgistus kokku korjata. Süsteem oli nii kavalasti säetud, et rajamärgistust postide kujul oligi vaid viimase 3 km peale saanud. Lisaks need, mis vahetult stardisirge lõpus, mille ma juba Võrru saatsin ja need, mis olid vahefiniši ja poole maa stardi lähistel, mille samuti said ära korjata inimesed, kes lühikese maa starti kokku korjasid. 3 km tähisest oli mul vaid kilomeeter oma vanematekoju, kuhu viisin märgid ootama teisipäeva, mil me nad auto peale viskame ja Võrru viime. Ütleme nii, et napilt oli selline ports, mida jaksas kilomeetrikese tassida.

Siis läksin rajale tagasi, et ka ülejäänud rajaosalt lindid kokku korjata. Võtsin ka prügikoti topside ja muu prahi jaoks, aga midagi sellist silma ei hakanud. Joogipunktirahvas oli ilmselt oma lähedalt metsast kõik kokku noppinud ja kaugemal lõigul, kus ma veel jooksu ajal midagi nägin, oli ehk mõni rahulik kõndija üles korjanud.

Jõudsin veel valgega Nõiariiki tagasi, võtsin sealt ratta ja et kodutee läks üle minijooksu või mudilaste jooksu raja, leidsin ka sealt veel paar lipukest ja võtsin endale suveniiriks.

Koju jõudsin natuke kell kümme läbi, pistsin veel korralikult läbikulunud tossud prügikasti, koos sokkidega, millel küll ei olnud veel auke sees, aga muidu paistsid kulunud küll ja lisaks pärit kahest täiesti erinevast paarist.

Järgmisel aastal tahan kindlasti Uhtjärve jooksu taas korraldada, on ju Uhtjärve jooksu isa, kohaliku spordilegendi Harri Neeme 100. juubel tulekul. Aga sealt edasi mõtlen tõsiselt lõpetamisele. Sest see asi on mul üle pea kasvanud, nõuab kuidagi täiesti uut kontseptsiooni, värskemat lähenemist.

Ühest küljest tunnen, et see Uhtjärve jooksu korraldamine on selline koorem, mida ka vaenlasele ei sooviks kukile panna, aga teisalt, reaalselt mõeldes, on võimalik seda kindlasti hoopis paremini organiseerida, et ta lihtsamalt sujuks.

Seega viskan nö palli õhku ja ütlen, et ikkagi loobun pärast järgmist suve. Kuigi pühapäeva õhtul värskete positiivsete emotsioonide pealt ei olnud ma selles sugugi kindel, oli juba ülejärgmisel päeval reaalsustaju tagasi. Sest ma igal aastal tunnen, et see võtab minult tüki küljest ära küll.

Ma ei taha võtta siin neetud paadimehe rolli, kes saab oma ametist vabaks vaid siis, kui tal on kavalusega õnnestunud mõnele reisijale aerud pihku suruda ja ta paadiga järvele lükata. Aga kui leidub keegi, kes tunneks, et suudab selle jaoks mahti leida, aitan ma tal alguses kindlasti hoogu sisse saada ja tulen ka talgutele appi … kui mul muidugi juhtub aega olema.

Maraton nr. 68

Minu 68. maraton, eelviimane, tähistamaks dr. Holdeni 50. juubelit koos tema 100. maratoniga. Vango puhketalus Pärnumaal. Pisut metsateed, enamuses kruusatee. Paljajalu ei oleks tahtnud joosta ja ei pidanudki. 8 korda läbida 5,25 km pikkust edasi-tagasi ringi. Sai pidevalt näha, kuidas rajal seis.

Alguses lustisin kõvasti, olin koguni 5. kohal esimeses pöördes, joogipunktis kaotasin mõned kohad. Ausalt öelda olid 10 km peal jalad juba kangevõitu, aga tempot alla lasta ei näinud mõtet. Tegin ka nö lõigutrenni, mõned lõigud ikka üsna kiiresti, eriti pärast joogipunkti Marikat püüdes. Esimesed 4 ringi, ehk siis pool maratoni Marikaga koos ja 5 ringi ajal ta veel ootas mind natuke järele, aga ma ikka jäin järjest rohkem maha, aeg-ajalt jäin ka mõnele taganttulijale jalgu, aga ega kuidagi paha ei olnud olla ega midagi, lihtsalt sammud olid aeglased. Tundsin ennast kindlalt. Parempoolne rinnanibu oli tublisti ära hõõrunud, mõtlesin, et küsin plaastrit, aga joogipunktis oli söömine-joomine tähtsam, muu ununes. Hea, et oli Läti maratonisärk seljas, mis verega sama värvi, ei paistnud välja.

Viimasel ringil kaotasin veel kaks kohta, aga seda ka tõelistele maratonihuntidele Meelis Atonenile ja Ulvi Londile. Viimases joogipunktis võtsin veel ka õlle ligi, see sammu nüüd kergemaks küll ei teinud, aga tegi finiši ootamise lihtsamaks.

Esimene pool oli kuuldavasti 1:55, teine pool siis poole tunni jagu aeglasem ehk 2:25. Kokku tulemus 4:20.56, mis vaid mõni minut aeglasem selle aasta teistest jooksudest. 15. koht 28 lõpetaja hulgas on ka ilus number.

Kõik 3 normaalmaratoni sel aastal joostud 10 minuti sisse, mis minu kohta üsna haruldane stabiilsus. Nüüd on siis jäänud veel viimane maraton joosta, aga seda alles septembris Valmieras.

Pildid Külli Leola, aitüma!

Vändra maraton taas

Vändrasse tulin kui kõige tõenäolisemale maratonile, kus alistada 4 tunni piir. Nii et lihtsat päeva mul ei olnud plaanis endale anda.

Muidugi võtsin sihikule taas Marika tempos püsida, sest tema jookseb alati nelja tunni kanti ja tihti ka alla selle. Võtsingi siis kohe Marikale sappa. Rääkisin ka teistele grupisviibijatele, et minu peamine tarkus, mille olen maratonikogemustega õppinud, on see, et Marika eest ei tasu ära joosta, see lõpeb alati halvasti. Ja muide, minu viimane alla 4 tunni maraton pärineb nimelt üsna täpselt 3 aasta tagant ja Vändra maratonilt, kus ma praktiliselt kogu distantsi Marikaga koos jooksin ja lausa käsikäes lõpetasime.

Mingid 15 km pidasin oma plaanist kinni, aga siis läks Marika metsa. Ma lasin vaikse sammuga edasi, ei hakanud käeulatuses olevaid mehi püüdma ja Marika saigi mu uuesti kätte. Kui aga Marika teist korda metsa läks, otsustasin, et pean riskima, eriti kui Marika rääkis, et täna vast jõuab 4:15 kanti. Kui läheb üle 4 tunni, ei ole enam vahet, kas 4 või 5 tundi.

Tagasipöördes küll vaatasin, et ega Marika veel kaugele jäänud ei olegi, aga piisavalt, et mitte järele oodata. Sain tagantpoolt hoopis Järvakandi mehe endale paariliseks. Ajasime tempo üsna kõrgeks, mina küll rohkem vedasin, läksin vist natuke liiga hoogu, 10 km enne lõppu läks üsna järsku raskeks. 8 km enne lõppu mõtlesin, et võtan esialgu rahulikult, aga kui 6 km jääb lõpuni, proovin teha spurdi ja Järvakandi mehe uuesti kinni püüda, eks siis näis, mis edasi saab. Aga kui 6 km oli käes, oli Järvakandi mees kuidagi väga kadunud eest, kuigi Järvakandi Wellode oranž särk on üsna silmatorkav. 4 km enne lõppu, natuke pärast seda, kui olin 3 tundi varem startinud 86-aastase Benno Viirandi kinni püüdnud, läksin natukeseks ka ise kõnni peale, aga võtsin ennast kokku ja tegin siiski jooksusammu lõpuni. See, et viimastel kilomeetritel veel paar meest mööda lasksin, andis huvitava tulemuse. Nimelt kui olime stardis Marikaga arutanud, et miks Joel andis talle numbri 44 ja mulle 41, kui mina ju vana neljade fänn, siis see-eest sain tulemusega 4:09.59,3 täpselt 44. koha. Jah, kuigi 4 tunnist jäi 10 minutit puudu, oli siiski minu viimase 3 aasta parim tulemus ja läbi aegade 15. tulemus 67-st joostud maratonist. Huvitav on veel märkida, et võrreldes Averian maratoniga vahetasime Marikaga üsna täpselt tulemused ära. Temal 4:10.17 ja 4:14.18, minul 4:14.35 ja 4:09.59. Nii et kahe maratoni peale olin Marikast 1 sekundi kiirem. Temal jäi küll nende kahe maratoni vahele ka üks teisest mastist tulemus – 3:50.

Nüüd tuleb vist ikka veel trenni teha, et kahel järelejäänud maratonil see 4 tunni piir kätte saada.

Sain veel suurepärase 40-minutilise Peterburi massaaži pärast jooksu ja järgmisel päeval ei olnud lihastel väga vigagi. Kõige valusamateks kohtadeks osutusid seljakotti selga pannes hoopis õlad, mis olid päikese käes natuke ära põlenud. Aga muidu oli minimaalselt lühikese dressiga jooksmine igati tipp-topp valik.

Muidugi lisan ka järjekordse minule pühendatud luuletuse Vändra jooksurajalt

Wendre rühma joogilaul nr. 4

Vändra maratoni 12.-ndal km-l 5. mai 2018

Sellel aastal juubel jälle –

Vändra jooksul 45!

Ilm on soe ja tee on hea,

jooksja sellest suurt ei pea!

Contragi on ikka rajal

füüsis on tal nagu vaja,

nooruslik ta välja näeb,

habe tal kui eilne päev.

Särk tal seljas MADE IN LÄTI –

kas ta tõesti Eesti jättis?

Aga õnneks on ta siin,

küsib: “Kus on Eesti viin?”

Luuletasid Jaan, Gerlin, Kaimo, Liivi

Pildiks lisan seekord Vändra maratonide legendaarse mehe Benno Viirandi. Pilt marathon100.com leheküljelt.

66. maraton tehtud

Pidin ometigi enne maratonijooksudele joone alla tõmbamist veel korra ka Soomes Averian maratoni jooksma. Üks tore pisike külamaraton, mägesid rohkem kui Urvastes ja pealegi hea võimalus oma õde külastada, kes elab samas vallas.

Enda vormis polnud päris kindel, sest väga pingeline kuu oli seljataga ja võib-olla ka hullust trepimaratonist polnud päriselt taastunud. Nii et tundsin ennast päris haigena vahepeal, hingamine polnud päris vaba. Aga kuna joostes tundsin ennast hoopis paremini, uskusin, et joosta võib ikka. Ka maratoni. Ja mitte lihtsalt joosta. Mingil hetkel hakkasin ju trenni tegema mõttega, et enne maratonirajalt kõrvaleastumist võiks veel korra alla 4 tunni vormi jõuda. Viimasest alla 4 tunni tulemusest on peaaegu 3 aastat mööda ja vahepeal olid ajad pigem üle 5 tunni, isegi 6 tunni ligidale. Viimased 8 kuud olid aga jälle vormikõverat tublisti kergitanud.

Niisiis, kuna ka Marika oli stardis, otsustasin, et kui vähegi kannatab, proovin tema tempos joosta – vähemalt 10 km. Et õpetada jalgadele, kuidas tuleb kolme nädala pärast Vändras liikuda. Ehk selleks ajaks olen puhanum juba. Et Marika sinna kuhugi 4 tunni kanti ka jookseb, selles ei olnud põhjust kahelda, ta on ikka üsna stabiilne. Eelmisest aastast on tema käes ka Averian maratoni Eesti rekord, mis on täiesti ametlikult ajaloos kirjas. Kuskil 3:55 kanti. No eks ta selle võttis siis minu käest üle.

Start. Tuli välja, et kannatab Marikaga koos joosta küll. Marika andis pidevalt meie tempost ka teada, see oli üsna korralik. Vahepeal isegi üle 12 km/h ehk 5 minutit kilomeeter. Muide – ilm läks isegi nii kuumaks, et pidi hakkama endale vett pähe valama. Aga hingeldama nii väga ei võtnudki, tõusude peal, seda küll, neid oli päris korralikult. Aga oli veel taga väledalt tulijaid ja 15 km peal püüdis teine paarisrakend meid kinni, alguses me liikusime küll eest ära, aga poole maa peal olime jälle koos. Poolmaratoni olime läbinud 1:55 ja tundus, et torust tuleb küll veel. Eks alguses tuli ka, mehed küll libisesid vahepeal meil eest minema, ma võtsin vahepeal vedamise rohkem enda kätte, ühe tõusu lõpus ütles Marika, et kõnnib natuke, mina jooksin rahulikult edasi, Marika hakkas samas üsna kohe uuesti jooksma ja rühkis nii kiiresti mööda, et ma jäin natuke maha. Ja nüüd hakkaski vist esimest korda raske. Püüdsin Marika uuesti kinni, aga varsti ta ikkagi läks. Vahepeal läks üks poiss meist veel mööda. Mul püsis veel pikka aega Marikaga mingi silmside, eriti pikkadel tõusudel oli teda näha, kuigi neid lõpuosas oli ikkagi vähem kui esimeses pooles. Siis hakkasid lisaks krambid kummitama, aga pärast seda neid eriti enam ei olnud, kui olin kompressioon-säärised sääremarjade ümbert alla lasknud.

Korra vahepeal vaatasin ka tagasi, aga kedagi ei olnud näha. Nii olid viimased kilomeetrid päris mõnusad ja pingevabad. Marika andmetel olin temast maha jäänud 8 km enne lõppu, vahe jäi tema kasuks 3 minutit. Mis on pisiasi, kui arvestada, et minu tulemus, mis oli vist 4:14.35, on viimaste aastate parim, viimati olin sellest kiirem 26. oktoober 2015 ehk kaks ja pool aastat tagasi.

Ja 66 lõpetatud maratonist 18. tulemus. Isiklikku hooaja tippmarki parandasin enam kui 3 tunniga. Mida ometigi tahaks 3 nädala pärast Vändras veel parandada, sest seal on hulga siledam maa kui Vihtis ja Playtechi kontoris.

3 maratoni veel, enne kui lähen vastu oma järgmisele proovikivile – loobuda maratonide jooksmisest.

Hullumeelsed 100 ringi Eesti 100. sünnipäeva puhul.

Planeerisin Vabariigi aastapäeva umbes nii, et jookseks maratoni, nii 5 tundi ehk, siis läheks veel ujuks natuke Anne kanalis (kus toimus taliujujate ettevõtmine Pingviinide paraad) ja siis läheks sõbrale külla.

Ees ootas 100 ringi Playtechi kontoris, trepimaraton, ühe ringi pikkus oli 421,95 meetrit. 35 jooksuhullu läksid teele. Alguses jooksin nii nagu ikka jooksen. Lõik, kus pidi päris mitu korrust korraga üles minema, seal alguses kõndisin pika sammuga, kaks astet korraga võttes, aga mingil hetkel hakkasin sealt üles jooksma, võimalikult madala, tippiva sammuga, sest tundus, et nii saan paremas rütmis jätkata ja ka jalgu ei kuluta liialt.

Rada oli niimoodi üles ehitatud: esimene tasane lõik, siis eelpoolmainitud pikk tõus, siis jupphaaval treppidest alla, nii et ühe ja teise korruse peal sai vahepeal ka siledat maad joosta, siis laskumine alla parklasse, kus oli mõnus jahedus ja sai ka pikemalt tasast maad joosta, sest see ala oli lintidega mitmeks sirgeks jaotatud. Siis trepist üles, ümber nurga ja oli ringi lõpp ja toidupunkt.

Suurelt tabloolt sai vaadata jooksu seisu, mitu ringi kellelgi minna on veel. Otsustasin, et esimesed 4 tundi tablood ei vaata, lootes muidugi, et selleks ajaks on mõnusalt suur number juba. Tegelikult läks nii, et kuulsin ühel hetkel Kaarli käes, et temal saab kohe 50 ringi täis ja mina olen temast ringiga maas. 50 ringi! Pool maad. Ja juba varsti 4 tundi täis.

Pikal tõusul läks järjest raskemaks. Tore, et seal oli ka üks aken lahti tehtud ja mõnes kohas veel. Olin ka korraldajatele eelnevalt kirjutanud sellest, kui vähe õhku mul Tondiraba sisemaratoni ajal hingamiseks oli.

See oli ka vist kuskil poolel maal, kui pikal tõusul komistasin ja jalga lõi kramp, õigem oleks öelda kintsu. Eks siis võtsin laua pealt rohkem soola ja muid soolaseid asju ja sain pikapeale üle. Tegin siis ka pikal tõusul uue taktika, et vahetan pärast iga trepirida sammu, ühe rea pika kaheastmelise sammuga (samal ajal ennast käsipuu abil edasi tirides) ja teise üheastmelise lühikese sammuga (ette kummardudes ja käed selja peal). Vaheldus aitas ka paremini krampe vältida. Tore oli, et lahtine aken oli just enne viimast treppi, siis oli nagu topeltkosutus, et said hingata ja teadsid ka, et trepil on kohe lõpp.

Ometigi jõudis kätte hetk, kui järjest rohkem, alguses vahetult peale tõusu, siis ka teistes kohtades, tahtsin kõndida, tegelikult lausa istuda või lamada, otsustasingi kempsus istuda, kuigi sealt midagi eriti ei tulnud. See oli ilmselt 75. ring, kus mul aega kulus kõige rohkem – 7.40, kui parim ring oli 3.18 ja väga palju ringe üle 5 minuti ei läinud.

Kuskil 20 ringi enne lõppu tegin Krista soovituse peale veel ühe korraliku soolakuuri ja loputasin selle ohtra veega alla ja igatahes 13 ringi enne lõppu, võib-olla isegi mõni ring varem sain ka sellise hingamise kätte nagu on korralikuks jooksmiseks vaja. Eks tuju tõstis seegi, et eriti palju enam järjekordse ringiga möödujaid ei olnud, vist isegi üldse mitte, sest need, kes pidevalt mööda jooksid, võitja vast oma 30 korda, olid selleks hetkeks lõpetanud. Tüdruk, kes lõpuosas jälgis võistlust just selle koha peal, kus pikk trepitõus oli lõppenud, vaatas nüüd mind, kes ma olin ikka vahepeal väga kannataja näoga mööda komberdanud, varjamatu imestusega, kui ma lausa lendasin.

Paar ringi enne lõppu püüdsin teab juba mitmendat korda Kaarli kinni, aga ta oli ikka minust ringi ees ja juba oli selge, et seda ringi ma tagasi enam teha ei jõua. Kui lõpuaegu vaadata, on küll ilmne, et ma olin temast ikkagi peaaegu kaks ringi taga. See-eest jooksin lõpus mitu ringi koos tüdrukuga, kes oli minust ühe ringi ees, aga tema läks ka enda viimase ringi lõpus minust kümnekonna sekundiga ette.

Kui ka ringiaegu vaadata, siis näen, et viimase 13 ringi ajad (need, kus ei olnud toidupeatust) olid pigem 4.20 kui 4.30 ja 100. ring koguni 4.05, mis oli viimase 60 ringi parim aeg. Täpselt 40. ringil olin viimati veel kiirem olnud.

Enda ringiaegu on tore vaadata selles mõttes, et mingit pikka mõõna ei olegi kuskil märgata, seega ei saa öelda, et väga hullu ärakukkumist oleks olnud, ringiajad läksid vaikselt ja sujuvalt kehvemaks ja siis lõpus jälle paremaks, seda ka muide tasapisi, sest ega ma lõpuringidel ka järsult kiirem ei olnud, lihtsalt kergem oli joosta, hea tunne oli.

Tulemus siis 7:23.54, mis on konkurentsitult mu kõige kauem kestnud maraton, aga ka võitja aeg 4:52 peaks pretendeerima Eesti kõige aeglasemale maratonivõidule. Ringitempo siis 4.26, mis tähendab, et kilomeetriaeg 10.30. Alla 6 km tunnis.  Kuivõrd maraton hakkas kell 9 ja minu jaoks sai otsa 16.23, võib öelda, et tegu oli korraliku kontori tööpäevaga.

Ujumata sellel päeval mõistagi jäi, aga pärast Anne kanalist mööda minnes ei olnud tunnet ka, et tahaks sellele kontorimaratonile veel jääaugusupluse lisada. Lisaks valusatele lihastele oli organismist läbikäinud tohutu sool pannud jalad kipitama.

Õhtul korteris magama minnes kuulsin, et koridoris jookseb keegi trepist üles. Lollakas – mõtlesin!

Järgmisel päeval tundus, et jalad ei ole valusamad, kui pärast tavalist maratoni, aga ülejärgmisel päeval juba mõtlen, et vist ikka terake karmim on. Aga imelik ka, kui ei oleks, seda trepist allatulekut ja muidu kõva pinnast oli ju üsna palju. Aga see on väärt kogemus, soovitan siiski jooksuhuvilistel proovida, jätan kellelegi järgmiseks aastaks koha vabaks. Selgituseks – osavõtjate limiit oli 35 jooksjat, mis ka täitus. Osavõtumaks läks kõik heategevuseks – SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile.

Galerii Tartu Postimehes