Uhtjärve jooks on muidugi minu suur õnn ja rõõm, aga samas ka minu suurim murelaps. Iga aasta juulis ja vist isegi juunis on suur pinge peal, et kas ma seekord saan sellega hakkama.
Samas on palju toredaid inimesi, kes appi tulevad, aga kogu aeg ripub õhus oht, et neid inimesi äkki ei leia sel aastal piisavalt palju, sest need, kes tahaksid tulla ja oleks valmis tulema, ikka ühel või teisel aastal mingil põhjusel ei saa tulla, ja olukord, et juhtub olema aasta, mil mitte ükski neist ei saa tulla, ei olegi nii ebatõenäoline. Varumängijate pink ei ole pikk.
Veel hullem, et endal ka jääks nagu iga aastaga aega järjest vähemaks. No kui tuleb näiteks töid (kirjatöid), mille tegemist ei saa järgmisesse kuusse edasi lükata. Asi ei ole ainult ajapuuduses, vaid vastutus jooksu pärast kurnab ka emotsionaalselt, nii on raske kirjatöö jaoks sobivat tunnet leida.
Ja siis teadmine, et tahaks päeva jooksul mitut asja jõuda, ajab liiga vara une ära. Ja isegi siis on raske valik, kas teha kõigepealt värskema olekuga kirjatööd või minna rada tegema või läbi vaatama, kuni ilm veel liiga kuum pole.
Ma ei teagi, mitu korda ma seekord rada läbi käisin ja mida seal tegin, arvestust ei pidanud. Igal juhul polnud kordagi sellist tunnet, et oleks rajal ilmaasjata käinud. Näiteks ükskord käisin labidaga, et kinni ajada neid kohti järve kaldal, kus loodus oli hakanud rajast oma osa tagasi nõudma. Tundub, et tegin seda piisavalt hästi, sest jooksu ajal keegi kuhugi mulku ei varisenud. Huvitav oli märkida, et joogipunkti järgsel tõusul suunasin enda arust igatepidi – nii niitmise kui lintidega – rada natuke ülevaltpoolt, kus olin lõhe kinni ajanud, aga kas see oli vanast harjumusest, läksid jooksjad suurelt jaolt altpoolt, aga kuna Uhtjärve jooksul osatakse jalge ette vaadata, ei olnud ilmselt ka keegi sinna lõhesse takerdunud.
Teinekord jälle käisin vikatiga eraldi ühte lõiku niitmas, kus olid väikesed kuusekesed istutatud ja seepärast ei tahtnud masinaid sinna peale. Küll talgute ajal selgus, et ka trimmeriga niites saab väikseid kuusekesi väga edukalt säästa ja eriti suur rõõm oli juba pärast jooksu rada läbi käies näha, et ka jooksjad on enamasti suutnud kuusekeste peale astumist vältida. Kusjuures see maaüksus, kus need puukesed, kuulub IKEA tütarfirmale ja kannab nime Jooksu maaüksus. Alles sel aastal sain teada, et seal on eraldi maaüksus, mis veel mõned aastad tagasi riigi oma olnud, aga tänaseks juba mitu korda omanikku vahetanud.
Igal juhul oli hea, et tegin natuke tööd ette ära, sest kuidagi kukkus nii välja, et talgute ajal oli üks trimmer liiga vähe. Ja saagesid oli üks liiga palju. Kusjuures see oli minu enda viga, sest Fred oli just kaks päeva varem Rõuges küsinud, kumb talgutele kaasa võtta, ma veel mõtlesin pikalt, siis ütlesin, et saag. Aga ühisel jõul ja lõpus juba natuke nipitamisega sai kuue tunniga töö tehtud ja kõik jõudsid ka jalgpalli MM-finaali vaatama.
Rajatalgud olid nädal enne jooksu, aga neljapäeval märgistust paika pannes avastasin, et kaks uut puud on raja peale ette kukkunud. Õnneks sain healt metshaldjalt nõu – ei olegi neid puid vaja eest ära võtta! Meenus ka esimene kord, kui seda jooksu korraldasin ja päris paljud jooksjad läksid vale metsarada mööda ja siis vaatasid, et see pikali mets on raja peal täitsa loomulik asi, olin ju lubanud hullu rada.
Niisiis läksin järgmisel hommikul käsisaega ja lasin suuremal puul oksad ära, mispeale oli juba lihtne kerge kummardusega sealt alt läbi pääseda. Ja esimesel puul ei olnudki oksi, selline lihtsalt üleastumise puu. Peaasi, et silmad kuklas ei jookse, siis võinuks küll selle puu otsa käpla käia. Aga silmad taevas joostes oleks see jooks ilmselt juba enne neid puid lõppenud, jalge ette vaatama pidi kogu aeg.
Noh ütleme, et ebatäpseid otsuseid sai vastu võetud teisigi, mis selgusid siis võistluspäeva käigus, aga mõned neist jäid rahval ehk ka märkamata.
Nii siis jagasin ennast kirjatöö ja Uhtjärve jooksu vahel. Tõlketöö sai valmis, aga viimaseks nädalaks tuli veel kolm tellimust luuletustele, mis olid sellised toredad ja isiklikud, et ei raatsinud ära öelda. Teisipäeva hommikul tegin kaks luuletust valmis ja mingi asi sai veel, nii et isegi imestasin enda sooritust. Järgmisel päeval olin küll vaimselt täitsa tühi ja kirjatöö ei edenenud üldse, aga kolmanda luuletuse kirjutamine oli õnneks alles laupäeval. Laupäeva õhtul veel esinemine Otepääl, kust jõudsin küll üsna mõistlikul kellaajal tagasi.
Viimase nädala üks sümptomeid oli see, et ei suutnud tihtipeale söömiseks laua taha istuda, vaid kõndisin süües taldrikuga tuba mööda edasi-tagasi.
Viimane öö oli üsna katkendliku unega, ei mäletagi, mitu korda õnnestus uuesti magama jääda. Hommikul kell 9 rajale, tegin tiiru peale, panin linte sinna-tänna juurde, vähemalt ei olnud mingit pahandust loodus vahepeal teinud. Sain siis tiiruga enam-vähem kahe ja poole tunniga hakkama, siis veel mõne hetke hinge tõmmata, isegi korraks tiiki hüpata. Aga viimased kolm tundi oli korralik möll. Muudkui lasksin mööda Nõiariiki rattaga edasi-tagasi, et asju ajada. Olin võtnud endale hommikul neli leivaviilu kaasa, et saaks enne jooksu natuke veel keha kinnitada. Aga kaks jäidki alles ja veevaru ei jõudnud ka täiendada. Juba pidingi minema soojendusvõimlemist läbi viima, sest Eliise tegi seda lühikese maa stardis ja ei jõudnud õigeks ajaks tagasi.
Stardist läksin omast-arust rahulikult minema, aga ka mitte liiga. Samas kujutasin ette, et tempo on selline, et küll ma alles pärast joogipunkti vajutan teise käigu sisse. Kusjuures metsast välja tulles sain kellegi käest sutsaka, aga usutavasti oli see juhuslikult mööduv mesi- või herilinnuke, mitte pesa. Kusjuures koht põlve juures veel mitu päeva hiljem sügeleb.
Pärast joogipunkti ei vajutanud ma enam midagi. Olgu, see esimene tõus, seda paljud kõnnivad, aga ka üleval ei saanud hoogu sisse. Olin juba korraliku haamri saanud, nii et kõndisin ka mõnel tasasel lõigul ja vist kuskil isegi allamägeminekul natuke. Kui kilomeeter enne lõppu läks minust mööda tubli ja aktiivne noor Madis Perli, kes tegi kaasa juba 5 aastat tagasi minu lipujooksul (võttis Haanja valla piiril koos vallavanemaga vastu) ja ütles, et ma olen talle hea motivatsioon ees olnud. Ka temal polnud see jooks kergelt kulgenud, aga nüüd jäin temast maha, aga umbes viimased 700 m ikkagi jooksin, ka viimase tõusu, nii et tõusul suutsin Madise isegi natuke maha jätta, aga siledal maal võttis ta mu jälle kinni ja möödus 0,8 sekundiga. Ilma Madise tiivustuseta ei oleks ma kindlasti alla tunni jõudnud – minu tulemus 59.58,8.
(Külli Leola pildid)
Kuivõrd olin suht viimaste hulgas, tuli varsti ka autasustamine peale. Ja siis oligi läbi.
Siis käisin, senikaua kui teised stardirajatisi kokku panid ja tõin Nõiariigi tee pealt kaks märki ära, et need kohe Võrru ära saata. Pärast pisukest istumist läksin uuesti rajale, et ühe hooga ka kogu rajamärgistus kokku korjata. Süsteem oli nii kavalasti säetud, et rajamärgistust postide kujul oligi vaid viimase 3 km peale saanud. Lisaks need, mis vahetult stardisirge lõpus, mille ma juba Võrru saatsin ja need, mis olid vahefiniši ja poole maa stardi lähistel, mille samuti said ära korjata inimesed, kes lühikese maa starti kokku korjasid. 3 km tähisest oli mul vaid kilomeeter oma vanematekoju, kuhu viisin märgid ootama teisipäeva, mil me nad auto peale viskame ja Võrru viime. Ütleme nii, et napilt oli selline ports, mida jaksas kilomeetrikese tassida.
Siis läksin rajale tagasi, et ka ülejäänud rajaosalt lindid kokku korjata. Võtsin ka prügikoti topside ja muu prahi jaoks, aga midagi sellist silma ei hakanud. Joogipunktirahvas oli ilmselt oma lähedalt metsast kõik kokku noppinud ja kaugemal lõigul, kus ma veel jooksu ajal midagi nägin, oli ehk mõni rahulik kõndija üles korjanud.
Jõudsin veel valgega Nõiariiki tagasi, võtsin sealt ratta ja et kodutee läks üle minijooksu või mudilaste jooksu raja, leidsin ka sealt veel paar lipukest ja võtsin endale suveniiriks.
Koju jõudsin natuke kell kümme läbi, pistsin veel korralikult läbikulunud tossud prügikasti, koos sokkidega, millel küll ei olnud veel auke sees, aga muidu paistsid kulunud küll ja lisaks pärit kahest täiesti erinevast paarist.
Järgmisel aastal tahan kindlasti Uhtjärve jooksu taas korraldada, on ju Uhtjärve jooksu isa, kohaliku spordilegendi Harri Neeme 100. juubel tulekul. Aga sealt edasi mõtlen tõsiselt lõpetamisele. Sest see asi on mul üle pea kasvanud, nõuab kuidagi täiesti uut kontseptsiooni, värskemat lähenemist.
Ühest küljest tunnen, et see Uhtjärve jooksu korraldamine on selline koorem, mida ka vaenlasele ei sooviks kukile panna, aga teisalt, reaalselt mõeldes, on võimalik seda kindlasti hoopis paremini organiseerida, et ta lihtsamalt sujuks.
Seega viskan nö palli õhku ja ütlen, et ikkagi loobun pärast järgmist suve. Kuigi pühapäeva õhtul värskete positiivsete emotsioonide pealt ei olnud ma selles sugugi kindel, oli juba ülejärgmisel päeval reaalsustaju tagasi. Sest ma igal aastal tunnen, et see võtab minult tüki küljest ära küll.
Ma ei taha võtta siin neetud paadimehe rolli, kes saab oma ametist vabaks vaid siis, kui tal on kavalusega õnnestunud mõnele reisijale aerud pihku suruda ja ta paadiga järvele lükata. Aga kui leidub keegi, kes tunneks, et suudab selle jaoks mahti leida, aitan ma tal alguses kindlasti hoogu sisse saada ja tulen ka talgutele appi … kui mul muidugi juhtub aega olema.
konnulacontra 
Loen ning tunnen ära Jaanuse ja viievõistuse, aga tal on lootus pääseda ilmselt siis kui Kaspar Aleks temalt asja üle võtab.
No vot, jah. Ega kõrvalt ei paista ju suurt midagi “telgitagustest”.