Idee Dublini maratoni joosta tuli tegelikult minu abikaasalt, kes ei olnud veel oma Iirimaal elavale kordagi õele külla jõudnud. Mõte tuli vahetult pärast seda, kui olin perega Roomas maratonil käinud. Aga see Dublin sobis ilusasti graafikusse ja kuivõrd juba selline hull maratoniaasta, miks siis mitte!
Mõtlesin vist kohe, et kuivõrd selleks ajaks on loodetavalt 20 maratoni täis, võin natuke riski piiri peal minna, et korralikku tulemust joosta. Kuivõrd september-oktoober on natuke hõredamad maratonikuud juba. Hiljem küll lisandus “kogemata” sinna vahele München. Aga siiski jäi kaks puhkenädalat vahele, mis selle aasta kontekstis üsna korralik. .
Eks ma pöörasin toitumisele, magamisele ja treeningutele natuke rohkem tähelepanu kui viimasel ajal enne maratoni olen seda teinud.
Iirimaa oli minu jaoks mitte ainult uus koht, vaid ka uus ajavöönd, kus ma varem polnud käinud. Hämmastas lisaks teistpidi liiklusele ka komme mitte kodus saapaid jalast ära võtta.
Kaks päeva enne maratoni sai Galways (teises Iirimaa veeres) päris palju jalutatud, nii et jalg, mis viimased kolm kuud muret teinud, jäi natuke valusaks, aga järgmisel päeval Dublini eestlaste juures saunas vihtlesin selle jälle üsna korda.
Suurem küsimus oli selles, et ma ei olnud veel omi uusi jooksupükse proovinud, vanad läksid eelmise maratoniga natuke juba liiga ribadeks. Nüüdsed püksid olid pikad, talv ju varsti käes ka, aga ma ei osanud mitte arvata, kas peaksin alukad sinna alla panema või mitte. Otsustasin siiski panna, tundus, et tuulise ilmaga võib munadel külm hakata. Ei oskagi nüüd öelda, tekkisid küll kohad, mis hõõrusid ära, aga oluliselt jooksu käiku mõjutama ei hakanud.
Stardis oli kolm lainet, kümneminutiliste vahedega, 5 minutit enne põhistarti läksid veel ratastoolid. Mina olin keskmises laines, kes lootsid joosta vahemikku 3:50-4:15. Stardieelne segadus oli päris suur, rohelised numbrid, mis tähistasid meie lainet, käisid edasi-tagasi (mina nende hulgas muidugi) , uurisid kuhu minna, siis läksime kuhugi suunda, sealt uurisime uuesti, siis saadeti kuhugi mujale, lõpuks seisime lihtsalt aia taga, kus esimese laine start ja kui need olid kõik minema saanud, tõsteti meil lihtsalt aed eest ära.
Selle käigus sattusin üsna esimestesse ridadesse, ka lõpuaeg näitab seda, et mu brutotulemusest lahutati vaid 4 sekundit maha. Stardis vahtima ei jäänud, võtsin kohe hoogsa sammu, põhjuseks muide ka see, et rahvamassis starti oodates tuli kange pissihäda, aga kempsud olid tuhandete inimeste taga, ilmselt oli ka üsna pikk saba (vähemalt kui viimati kempse nägin, siis oli). 4 km kandis esimeses joogipunktis tekkis kempsukülastusest tohutu kergendus ja loomulikult läksin kerge sammuga edasi ja kohtasin peagi samu inimesi, kellega olin enne peatust koos olnud. Tervitasime ka ratastoolisõitjaid, kelle kinni püüdsime, enamasti oli neil tagantlükkaja kaasas. Üks neist tegi mulle komplimendi “I love your hair”, et olevat äge rokkari soeng.
Joogipunktis tasandasin sammu, aga kõndimise, ega seismise peale ammugi mitte, üle ei läinud. Pealegi sööke kui selliseid laua peal ei olnudki ja joogid olid üsna mugavad pudelikestes kaasa haarata. Hilisemates punktides olid küll geelid, aga need lihtsalt ei ole mulle mokkamööda. Omaette nali oli see, et lapsed pakkusid massiliselt kummikomme raja ääres, ühe isegi võtsin, aga see närimine võttis ikka liiga palju aega ära. Ega ta vist otseselt ei kahjustanud just. Käteplakse jagasin lastele küll hea meelega, kui juhtusin nendepoolses küljes olema või vahel isegi muutsin natuke kurssi selle nimel.
Tõenäoliselt 4. joogipunktis. mis umbes 15 km või 9,5 miili peal, püüdis 3:50 tempogrupp mu kinni. Jäin kuhugi mõnikümmend meetrit õhupallide selja taha, mis tähendas, et meie vahele jäi vast oma paarsada inimest. Aga et hakkasin mõtlema selle peale, et 15 miili peal ootavad mind eestlased, kes tahavad mind tervitada ja ergutada, otsustasin, et kõige parem on massist silma paista, kui jooksen õhupallide kõrval või koguni ees. Aga selline ettepoole nihkumine läks rängaks tööks, sest kui kuskilt kellestki mööda said, siis kuskilt kõrvalt oli keegi jälle ette nihkunud ja õhupallid olid sama kaugel. Viimaks väsisin ära ja 15 miili (u 24 km) peal olin paar minutit grupi peast maas ja üsna raske sammuga. Indrek jõudis mu siiski avastada ja käis raja peal sinimustvalge käes patsu löömas. Hakkasin oma tempot otsima, mis tähendas, et kaotasin järjekindlalt kohti ja ka jõud kahanes märgatavalt. Kui aga tuli tõsine kõndimise isu, pingutasin siiski joogipunktini, et kõndimishetke kasutada ohtra joogi manustamiseks.
Kuskil peale 30 km leidis veel üks ergutaja – Lauri – mind kolm korda raja pealt üles ja juhtus nii, et just eriti rasketel hetkedel andis mulle tuge. Eriti kui laulis “tulen tagasi sealt võitjana või langen ma”. Sel hetkel oli mul tunne, et nüüd ma lihtsalt pean lõpuni jooksusammuga suutma. 6 miili tundus üsna vähe, samas miilid läksid võrreldes kilomeetritega ikka üliaeglaselt. Mõnes kohas rajal oli siiski ka kilomeetritest teada antud, 10 ja 30 km jäid küll silma.
4 tunni gruppi proovisingi ennast hoida, kui nad mind ära neelasid, aga jaksu ei olnud. Unistus alla 4-tunnisest ajast oli purunenud, mõte suurem osa lõpust lihtsalt kõndida kummitas hirmsasti. Kuskil 3 miili enne lõppu jõudsid kohale ka 4:10 tempojooksjad. Nendega suutsin pikemalt silmsidet hoida, motivatsioon oli jälle kerkinud, sest teadsin, et kui neid eest ära ei lase, tuleb mul viimaste kuude parim tulemus. Nii läbisingi viimased 3-4 kilomeetrit ilma kõndimata. Jooksin üsna koos Supermaniga, keda kuidagi eriliselt ergutati, aga tegelikult kiitis ja utsitas publik kõiki jooksjaid, mida finiši poole, seda enam.
800 m enne lõppu nägin, kuidas üks jooksja oli pikali ja talle oli hapnikumask näole asetatud. Natuke tegi kõhedaks, aga kehtis seadus, et mis silmist, see meelest. Võidu ma enam kellegagi ei jooksnud, aga käiku välja ka ei võtnud. Plakse jagada küll ei tulnud seekord mõttesse, ei jaksanud enam. Jõudsin Tartu Linnamaratoni ajaga napilt samasse minutisse, aga jäin sellest siiski mõnikümmend sekundit aeglasemaks.
Koht oli 6679., nii et enda stardinumbri 11120 jooksin üsna kindlalt üle, 12916 lõpetajat oligi vist tegelikult, aga stardinumbreid oli näha kuhugi 17 000 kanti.
Esimene pool 1:54 ja teine pool umbes 2:18. Laias laastus esimeses pooles keskmine km 5.30, sealt edasi kuni 30 km peale 6.00 ja lõpuosa 7.00. Lõplik tulemus 04:12.58.
Finišialas kohtasin Olav Metsa, ta oli minust 2 minutit hiljem finišeerinud, aga tal oli läinud ka kauem aega stardijooneni jõudmiseks. Nii et puhta ajaga olin temast ainult 16 sekundit kiirem.
Medal ja toidukott käes, hakkasin otsima väljapääsu, et peagi oma Dublinisse jõudnud perega kokku saada. Aga maratonitrass tuli vastu, sealt üle ei saanud. Pöördusin tagasi ja sain kätte uue suuna, kust peaks kaarega trassist mööda saama. Aga keerasin liiga vara ära ja tegelikult lihtsalt liikusin suurema maratoonarite massiga kaasa, aga kuhugi me välja ei jõudnud. Veel mitu korda tuli aed vastu, jooksjad hakkasid ka hargnema, lõpuks olin üsna üksi, ei osanud teed ka küsida, sest ei olnud täpselt kindel, kuhu ma tahaksin välja jõuda. Põhimõtteliselt jõeni, ja lõpuks jõudsin ka korraldajate esindajateni, kes suunasid mind pisut vasakule. Aga ikka tegin huvi pärast enne jõeni jõudmist haagi ja jõudsin lõpusirge äärde, seal oli huvitav, aga kuna ilm oli tuuline ja vihmane, siis liiga palju ei tahtnud seal passida, vähemalt oskasin nüüd perele ja teistele eestlastele, kes nende seltskonnas olid, telefoni kaudu öelda, kuskandis ma olen. Nii ootasin nad ära. Aga tagantjärele on ka finišiala skeemi pealt raske tuvastada, kuidas täpsemalt ma oleks pidanud aiast välja jõudma.
Kuivõrd olin üsna niiske, väsinud ja juba ka näljane, siis oli küll tunne, et ma ei viitsiks enam Dublini maratoni ilmaski ette võtta. Kui enamuse selle aasta maratonide puhul on vahetu emotsioon olnud just vastupidine – et nii tore oleks siin veel joosta. Aga kui sain järgmine päev kokku sama lennukiga Dublinist koju lendava Maichliga, kes rääkis särasilmil, kui vahva maraton see oli, siis nõustusin temaga – ja mitte ainult viisakusest. Publiku kaasaelamine oli tõesti vägev ja küllap need kitsaskohad ka uueks aastaks ära parandatakse.
No eks me näe, kas ma Dublini maratonile veel trehvan, aga juba sellel laupäeval on plaan katsetada, kui kaugele jõuaksin Haanja Jala100 peal. Jalalihased on kaks päeva hiljem veel üsna valusad, sest oli korraliku pingutusega maraton. Samas suudan juba natuke joosta, nii et uueks väljakutseks valmis.
konnulacontra 